Alar Sikk alpinismist: pärast õpid uuesti lugu pidama igapäevastest asjadest
Hiljuti 50. sünnipäeva tähistanud alpinist Alar Sikk tunnistas, et kuigi mägedes ronimises iseenesest otseselt midagi nauditavat pole, siis elul pärast mõnda vallutust on omaette väärtus.
Esimese eestlasena Everesti tippu jõudnud Sikk tunnistas saates "Hommik Anuga", et see on ilmselt ka kõigist teistest vallutustest talle kõige võimsama elamuse jätnud. "Ta oli ikkagi kõige raskem, seal kõrgus mängib suurt rolli minu jaoks näiteks," meenutas Sikk, kes tegelikult põeb kõrgusfoobiat.
Küll aga naudib mees väga elu, mis tuleb pärast mõne mäe vallutamist. "Sa oled saanud sealt ikkagi mingisuguse võrdluse. Oled uuesti õppinud lugu pidama nendest asjadest, mis tunduvad igapäevaelus täiesti tavalised." Mäe peal ronides tuleb aga tema sõnul pidevalt pisikeste asjadega võidelda.
Sikk paneb südamele, et mägedesse ei tohi tegelikult minna tippe vallutama: "Kui mägi ikkagi ei lase tippu minna, on seal torm või laviinid või mida iganes, siis ikkagi ei soovita minna," selgitas ta, et kindlasti ei tohiks minna puhtalt sportlikult seatud eesmärke püstitama minna.
Kõige rängem kogemus on Sikul endal Himaalajast, kus teda tabas kaks insulti, mida ta nimetab enda lolluseks, kuna ei joonud piisavalt vett. "Ma olin vist juba 7-8 tundi kõndinud seal 7000 peal, joonud midagi ei olnud, veri paks — mingi tükk jäi kuhugile ajju kinni. Nii saadki selle asja," kirjeldas Sikk, kes pääses jalgele tänu sõber Peep Kalale.
Taolised õnnetused ei kaotanud Siku tahtmist ronida, küll aga väldib ta nüüd ca 8000 meetri kõrgusele kippumist. "Kui sa sinna lähed, siis ühel hetkel saad aru, kui mõttetu see kõik on. Kaks kuud jutti kükitan siin pilve sees, kui tegelikult allpool on nii palju teha," selgitas ta.
Toimetaja: Kerttu Kaldoja