"Kõigepealt ma olin pealtvaataja ja siis ma olin muidugi seal kõige kõvema kisaga raja ääres ning kogu aeg korrutasin, et "ma tahan ka, ma tahan ka"," rääkis ta. Lõpuks tegi Sirepuu elukaaslane talle salaja auto ja naine hakkas vaikselt samuti alaga tegelema. Tema esimene sõit oli 2017 maikuus Laitses.

"Kui me sinna sõitsime, siis ma terve tee mõtlesin, et miks ma seda teen ja kuhu ma ennast mässisin. Aga see hirm kadus, kui ma sain pedaali vajutada ja stardist minema. Siis oli kõik hästi," rääkis ta.

Romurallis on esmatähtis koguda omale võimalikult palju ringe. Aga see ei ole ainuke asi, mis seal teha. "Seal tuleb ikka puksimisi. Seal tuleb enda eest seista. Tugevamad jäävad ellu." Ta lisas, et alguses oli ta hall hiireke, kes ajas vaikselt oma rida. Aga oma viimatises võistluses lükkas ta kõik teeb pealt ära, märkis ta.

Sirepuu tunnistas, et alguses oli kahju nii siledat pilli nagu see auto ära lõhkuda. "Aga läks nii nagu läks."

Tema suurim hirm on n-ö katusel ära käia. Kui ta peaks katusel ära käima, siis ta rohkem selle alaga ei tegeleks, märkis ta. Seni on kõige jubedam asi olnud auto põlemaminek.

"Sel hetkel, kui sa roolis istud, ei näe sa mitte midagi muud kui ainult rada – ma pean sõitma! Raja kõrvalt lehvitajaid sa ei näe. Aga viimane kord, kui autost välja tulin, siis käed värisesid, sest adrenaliin oli lihtsalt nii laes."

Naised on meestega võrreldes leebemad sõitjad. "Meeste sõitu vaadates mõtled küll, et "issand, seal autos olla ei tahaks". Nemad ei hoia midagi tagasi." Meestega ta sõita ei soovi, kuigi Valgas on see võimalus olemas.

Tänavu kaitses Age Eesti meistrivõistlustel 3. kohta. Viimastel sõitudel tõusis ta aga isegi poodiumi tippu.

Ta tõdes, et lasteaia ja romuralliraja vahel on ka üks ühisosa. "See rahulikkus. Lasteaias sa pead jääma rahulikuks ja rooli taga ka. Kui sa hakkad ise väga rapsima, siis läheb auto käest ära."