Eesti kunstimuuseum tähistab sel aastal 100. juubelit ning juubeliprogrammi kontseptsiooniga tuuakse esile nii oma rikkalikke kogusid kui ka kunstnikke. Muuseum pöördus Jahilo poole sooviga viia meistri mitmekesine ja ajatu looming inimesteni ning interpreteerida seda pärandit kaasaegse moe osana.

"Võimalus kasutada oma loomingus ühe Eesti legendaarseima kunstniku töid on harukordne ja eriline; olen koostöö üle väga rõõmus. Lisaks põnevusele on kogu protsess mind loomingulises mõttes palju arendanud ja innustanud," jagas Lilli oma emotsioone.

"Kuna Adamson-Eric oli väga viljakas kunstnik, siis tema tuhandetest töödest koosnevate kogude läbitöötamine vajas põhjalikku süvenemist. Omaette protsess oli ära tunda just see loomingu osa, mis minu kollektsiooni sobituks. Lõpuks jäi sõelale tema viimase loomeperioodi tulem aastatest 1967-68 – sinivalge keraamikakomplekt ja kohvik Tallinnale loodud maaliseeria. Lisaks pakkusid inspiratsiooni Adamson-Ericu 30. aastate lõpus tehtud näomotiive ja loomi-linde kujutavad pliiatsijoonistused, millest said kleitide paelaplikatsioonid."

Adamson-Ericu muuseumi direktor Ülle Kruusi sõnul oli meeldiv kogeda Lilli Jahilo lähenemist – põhjalikkust ja huvi. "Vaatasime koos muuseumi kunstikollektsiooni, mis võttis endasse tunde, kokkuvõttes lausa päevi. Enim inspireerisid noort moeloojat Adamson-Ericu tarbekunstikavandid, abstraktsed dekoratiivmaalid ning portselanmaali mänguline ja dünaamiline sini-valge maailm."

Kruus lisab, et "loominguline dialoog" on ilmselt parim sõnapaar seda koostööd kirjeldama. "Kaasaegsed ja ajatud mõtted said omavahel kokku. Uue ajastu tegija Lilli Jahilo viis edasi toonased Adamson-Ericu maalilised ideed rõivamoodi."