Näiteks Veebergi ehitatud lennuk lendab ka päriselt, kuigi õhku lubati tal sellega kokpitist viimati tõusta üle 20 aasta tagasi, kui kohalikud lennureegleid igasugu võsalendureid talusid. Veeberg võttis lennuehituse ette, sest see tundus huvitav.

"Ma pidin ta ise konstrueerima. Pidin õppima aerodünaamikat, tugevuse õpetust. Mulle selline masina ehitamine meeldis. See oli minu huvi ja mulle meeldis seda teha. Samuti on väga huvitav, kui sa saad ise piloteerida," rääkis Veeberg.

Alguses ei julgenud ta ise lennukit proovida, aga sõber utsitas teda siiski tagant. "Ütles, et ma prooviks ja ma hakkasin niimoodi proovima, et alguses lendasin umbes meetri kõrguselt jupike maad edasi ja jälle maandusin. Ikka natuke rohkem edasi ja jälle tulin tagasi. Sedasi ma üks paarkümmend korda ja siis sain juba tasakaalu kätte. Viimaks võtsin südame rindu, panin õhku ja tegin lennuvälja peal tiiru ära ja maandusin."

Veeberg märkis, et kuigi ütlus on, et esimene vasikas läheb ikka aia taha, siis temal midagi päris aia taha läinud ei ole. "Aga kui oleks järgmise lennuki teinud, siis oleks ikka hulga parema teinud."