Kaljo tunnistas "Vikerhommikus", et eestlased pole olnud suur seenerahvas. "Võib-olla lõunanaabrid ja venelased kõrvalt on siiamaani suuremad seenetarbijad kui eestlased ja seenetarbimise kultuur on tulnud meile rohkem venelastelt," ütles Kaljo, et enne 20. sajandit ei pidanud eestlased seentest palju lugu.

Paljud Eesti metsades kasvavad seened on Kaljo sõnul eestlastele tundmatud, mistõttu tasuks nende korjamist pigem vältida. Kuigi peagi on käes november, on metsades veel rohkelt seeni. "Seal on igasuguseid seeni. Palju neid seeni, mida inimesed ei tunne, neid pole mõtet ka korjata. Võib vaadata, pilti teha, aga pole mõtet jalaga laiaks lüüa, las keegi teine siis naudib," soovitas Kaljo.

Kuigi harilikud kukeseened on oktoobri lõpuks juba haruldased, siis häid söögiseeni võib metsas sellegi poolest kohata. "Praegu on lehterkukeseente aeg põhiliselt, tavaline kukeseen on juba harulduseks saanud. Eile ma leidsin ühe ainsa tavalise kukeseene ja päris palju lehterkukeseeni, mis kasvavad männimetsa all sambla sees pohlade vahel," ütles Kaljo.

Haruldused Eesti metsades

Haruldasemaid seeni võib Eestis leida peamiselt saartel. Näiteks Saaremaalt otsitakse Lõuna-Euroopas populaarseid trühvleid. "Saaremaa on selles mõttes eriline koht, et mereline keskkond tekitab sooja kliima. Kui vaadata ilmaennustusi ja kaarte, on seal soojem. Lakkvaabik kasvab samamoodi soojemapoolse kliimaga aladel," tõi Kaljo näite.

Lakkvaabik on Aasias hinnatud raviseen, millest valmistatakse turgutavaid tinktuure või ekstrakte. Kuigi seent on leitud Eesti väiksematelt saartelt, pole Saaremaal veel keegi lakkvaabikut leidnud. Kaljo tahab olla selles esimene. "Ta on selles mõttes tavaline, ta ei ole ohu all olev kaitsealune seen, ta on pandud ohulähedasse kategooriasse. Päris massiliselt keegi seda ei leia ega korja ka," selgitas Kaljo.

Kaljo ütles, et lakkvaabiku mõju on tervisele ja immuunsüsteemile tugevdav, mistõttu hinnati seda juba vanal ajal Hiinas ja Jaapanis. Lakkvaabik ehk reishi oli aga valitsejate seen. "See tulenes sellest, et vanal ajal Hiinas ja Jaapanis oli ta piiratud kasutusega. Teda serveeriti peamiselt kuninglike perekonnaliikmete kasutuses olevaks seeneks ja lihtrahvas tema peale käppa ei tohtinud panna. Kui keegi kuskilt leidis ja teine nägi, võis selle eest karistada saada," põhjendas Kaljo.

Lisaks lakkvaabikule võib Eestis kohata veel männiheinikut ehk matsutaket, mida on rohkem leitud Soomes. "Jaapanlased on selle kunagi avastanud ja jaapanlased hindavad seda väga," selgitas Kaljo, et kui Soomes saab seenekilo kätte paarikümne euroga, siis Jaapanis küsitakse seene eest ka neljakohalist summat. Eestis on männiheinik aga väga haruldane leid.

Pisut rohkem võib Eestis kohata kährikseent, mis on Läänes, Aasias ja Ameerikas hinnatud söögiseen. "Kährikseen on looduskaitse all, korjata ei tohi, aga kasvatada võib," ütles Kaljo.