Inga Raitar on Võrumaal sündinud ja kasvanud, seal elab tänaseni tema eakas ema ning Lasva lähedal, vähekäidavas kohas asub ka kirjastaja ja endise ajakirjaniku suvekodu. 16. märtsil tulidki Inga ja tütar Agni pärast talvepausi maamaja vaatama. "Terve see talv tegelikult me ei olnud väga palju maja juures üldse käinud, sellepärast et me mõlemad olime hoopis vanaemaga tegelenud, sest tema oli Tartu haiglas tollel hetkel," meenutas Agni "Pealtnägijale" antud intervjuus.

Raitar sõnas, et kui nad kõndisid üle hoovi käimla poole, siis äkki selgus, et hoonet ei olnud enam. "Me ei mõelnud, et plahvatus on toimunud, me hakkasime naerma, et a la äike lõi sisse või ufod käisid või mida iganes," lisas Agni.

"Siin vetsumaja asemel oli suur hunnik igasuguseid laudu, ja siis olid lauajupid, vedelesid kõikjal siin. Seal pööninguaken oli täiesti kildudeks, terve hoov oli peenikesi klaasikilde täis, mis olid siis n-ö lööklainega kukkunud," selgitas Raitar. Majas olevas teises WC-s olid seina sees suured augud ja puulipid samuti põrandal.

"Ja siis tütar ütles, et peame kutsuma politsei," meenutas Inga. "Tütrel oli telefon, tütar helistas politseisse ja ütles, jah, politseile siis lõpuks selle lause välja, et nii ajuvabalt, kui see ka ei kõla, aga meile tundub, et meie WC on õhku lastud."

Võimuesindajaid oodates kaardistasid Raitarid kahjusid. Käimla uks oli lennanud üle õunapuude mäenõlvale, lööklaine tagajärjel on katuseplaadid lahti ning seinal rippunud kätepesunõu oli lennanud läbi puudesalu 70 meetri kaugusele põllule.

Kohale tulid demineerijad ja KAPO

Kõike seda nähes kutsus kohalik politsei demineerijad ja kaitsepolitsei, kes seaduse kohaselt tegeleb kõigi lõhkeaine ja plahvatusjuhtumitega.

"Põhjus on ilmselge. Meie huvi on see, et lõhkeaine oleks ebaseaduslikult Eestis võimalikult raskesti kättesaadav, et see ei oleks vahendina olemas neile, kes soovivad siis kas riigi julgeolekut või inimeste elusid ohtu seada," kommenteeris kaitsepolitsei pressiesindaja Harrys Puusepp.

Raitarid, kes olid justkui korraks suvilasse käima tulnud, veetsid sündmuskohal ligi viis tundi. Kui algul oli naljakas, sai sellest šokk. "See tunne on nagu, kui sa läheksid koju ja järsult avastaksid, et keegi on pesapallikurikaga sinu teleka sisse löönud. Lihtsalt keegi on tulnud ja midagi teinud. Ja sina ei tea, miks ja kes seda tegi," kirjeldas Agni.

Teadlik tegu

Algusest peale oli selge, et toimunud on plahvatus, aga tähelepanuväärne oli selle "käekiri". Inga Raitar selgitas, kuidas laiali lennanud kildude raadiust mõõtes oli näha, et läbi oli viidud sihiteadlik plahvatus. "Nende arvamuse kohaselt kuskil nii kõrgel oli kinnitatud selle WC sisse selle hõbedase, nende sõnul MacGyveri teibiga lõhkekeha, mis nende sõnul sisaldas 200-250 grammi militaarotstarbega, nad kasutasid väljendit, nagu Rootsi lõhkepakettides, lõhkeainet," rääkis Raitar.

"Meil on erinevaid versioone, mis moodi see plahvatus tekitati. Ei saa jah öelda, et oleks olnud täiesti asjasse tundmatu isik," kinnitas ka Harrys Puusepp. "See plahvatus ikkagi oli märkimisväärne ja selleks on mingisuguseid teadmisi vaja. Mida me Eestis näeme tihti, on inimesi, kes arvavad, et nad oskavad lõhkeainega ümber käia, kahjuks nad tihti lõpetavad oma elu selle teadmisega."

"Kas kaitseväe või Kaitseliidu, vähemalt keegi, kes on saanud militaarse ettevalmistuse, ilma selleta pole sellist asja võimalik teha," oli Inga kindel.

Nii politsei kui ka naabrite kinnitusel toimusid piirkonnas pisut varem Kaitseväe harjutused. Lähistel asub Eesti üks suurim sõjaväebaas, Kuperjanovi pataljon ja üks peamine harjutusväli Nursipalus. "Meie kõige lähemad naabrid ütlesid, et me nädal tagasi ja paar päeva tagasi just nägime kaitseväe autosid ja kaitseväe õppuslasi siit läbi käimas ja siin ringi sõitmas," lausus Agni.

Lisaks sündmuskohal antud ütlustele, kuulati ema-tütar paar päeva hiljem kaitsepolitseis üle ja kontrolliti taustu. Äkki on nad ise kuidagi kõmakaga seotud? "Ma olen küll kunagi töötanud ajalehes Eesti Ekspress uuriva ajakirjanikuna ja tean ka natukene kriminaalsetest teemadest – see oli väga ammu, see oli 1990ndate alguses – ja ütlesin ka kaitsepolitseile, et kui keegi tahaks saata mulle selle pauguga mis iganes sõnumit. See ei ole loogiline," rääkis Raitar.

Ülekuulamistele järgnes Raitarite sõnul aga sisuliselt vaikus. Kui möödus juba pool aastat, muutusid nad üha kärsitumaks. "Ma elan mittesõdivas Euroopa Liidu riigis, minu kinnisvara peal ei saa toimuda selline asi lihtsalt niisama ajaviiteks, eks ju. Et inimene tuleb oma kinnisvarale ja keegi on seal lihtsalt suure pauguga kõrvalhooneid õhku lasknud ja tekitanud kahjusid," sõnas Inga. "Keegi peab selle eest ju vastutuse võtma."

Õppusi polnud?

Viimane piisk karikas oli, kui septembris teatas kaitseministeerium nende päringule: "Märtsis ei viidud Teie poolt välja toodud piirkonnas läbi suuremaid õppuseid. Lähim taktikaline väljaõpe viidi märtsikuus läbi mitmete kilomeetrite kaugusel."

"No õppused ju, kui ütles mulle Võru politsei, et olid õppused," ei saa Raitar aru. "Kui neli kilomeetrit eemal Lasva vallas teati, et olid õppused."

Asja teeb eriti kurioosseks, et Kuperjanovi pataljon avaldas kevadel Facebookis üleskutse, kus paluti abi hinnalise öösihiku leidmisel, mis läks kaotsi väljaõppe käigus 12. märtsil Lasva piirkonnas.

Kaitsevägi ei kommenteeri

Hoolimata korduvatest ettepanekutest ei soovi Kaitsevägi teemat kaamera ees kommenteerida. Strateegilise kommunikatsiooni osakonna juhataja Vallo Toomet selgitas kirjalikult, et hinnaline seade kadus ära sõitvast autost Lasva kandis, kui oldi teel mitte õppustele, vaid rutiinsele väljaõppele. Tema sõnul puuduvad Kaitseväel "tänaste teadmiste kohaselt seosed Inga Raitari suvila õuel toimunud plahvatusega". Kaitseväe ja -ministeeriumi esindajad peavad mingit ülekäte läinud harjutust või isetegevust äärmiselt ebatõenäoliseks. Esiteks, ametlikult on võõral maal millegi õhkimine mõeldamatu – päris pauku tehakse ainult harjutusalal. Teiseks, lõhkeaine üle on range arvepidamine ja midagi pole puudu. Ning kolmandaks –  tavapärase väljaõppe ja eriti õppuste ajal on osalistel pidev kontroll peal, mistõttu lollusteks pole aega ega võimalust. Kõlab loogiliselt, samas on ka "Pealtnägija" teinud lugusid kas või sellest, kuidas lõhkemata moon harjutusväljale vedelema jääb ja ükski aruandlus seda ei näita.

"Praegusel hetkel me ei välista midagi," kommenteeris Kapo pressiesindaja Harrys Puusepp. "Aga me ühtlasti ütleme ka seda, et meil täna ei ole sellist informatsiooni, mille alusel me räägiks, et on alust kuidagipidi Kaitseväge selle sündmusega üldse seostada."

Raitar ähvardas asja "pauguga avalikuks teha"

Puusepa sõnul pole uurimise venimise põhjus soov midagi mätsida, vaid laboriekspertiisid võtavadki kaua aega. Küll juhivad kõik ametnikud, kellega "Pealtnägija" suhtleb, tähelepanu Raitari septembri alguses kaitseministeeriumisse saadetud kirjale, kus ta ähvardab asja "pauguga avalikus teha", mainib, et on "istuva ministriga koos ülikoolis õppinud", nimetab ennast "veidi ka avaliku elu tegelaseks" ning tagatipuks resümeerib "Kas n-ö ostate selle materjali koos minu vaikimisega antud teemal esimestena ja kompenseerite militaarstruktuuride poolt mu eraomandile tekitatud materiaalse kahju või – kuna mul pole kaotada midagi – saagu sellest siis vähemalt sama efektne avalik uudispomm kui see, mis minu õuel õhati."

"Kui keegi võtab vastutuse ja mulle tehtud kahju kompenseeritakse, /.../ siis ma olen nõus olema jätkuvalt lojaalne Eesti riigi alam ja olema vait," tunnistas Inga Raitar. "Ehk siis, kui seda saab tõlgendada nii, et makske minu vaikimine kinni, siis, noh, ma ei tea. Kui teie koju tuleb keegi ja laseb teie kodu mingi osa õhku, ma ei kujuta ette, mida peaks siis Eesti riigi kodanik tegema?!"

Süüdimõistmisel ähvardab paugu tegijat viis kuni kümme aastat vanglat.