"Meie proovime selle filmiga pakkuda neid elamusi, mida filmikunstis on alati püütud žanripõhiselt pakkuda. Vaatad komöödiat – naerad kinos. Lähed vaatad Franzi uut filmi "Talve" – nutad härdusest, sest see on väga ilus. Aga õudusfilm on ju vana filmižanr ja sealt sa saad teisi elamusi. Just seepärast teeme seda, et seda pole väga Eestis sellisel moel puudutatud," selgitas Liiv.

Malmsten tunnistas, et kartis väiksena pimedust, kuna ta oli õhtuti alati pikalt üksi kodus, sest vanemad olid teatris etendusel. "Ega ma oma toast ei väljunud. Mul oli see probleem näiteks, et minu toa kõrval ei olnud koridoris lambilülitit ehk see oli ainult teisel pool koridori. Ehk et kui oli pime, siis ma pidin läbima selle koridori, et see oleks valge. Ma lihtsalt kannatasin ära, kuni vanemad tulid."

Liiv tunnistas, et oli ka lapsena üsna tundlik. "Ma arvan, et minuvanused inimesed mäletavad Vene filmi "Peata ratsanik", kus hobuse seljas sõitis ilma peata mees. Sellega olid mul väga keerulised lood väga pikka aega."

Liiv rääkis ka, et ega ta ei tea, kas kodumaist õudusfilmi tahetakse vaatama minna. "Kui välismaa analoogid kinos või teles jooksevad, siis neil on oma vaatajaskond olemas. Aga sirgumas on põlvkond, kes on pidevalt elamuste näljas. Päris elamuste näljas, kuna nende elus ei toimu midagi.

"Nad elavad hommikust õhtuni virtuaalmaailmas ja on jäänud päris, reaalsetest kogemustest ilma ja siis nad tahavadki, et neid ehmatatakse. See on kummaline põlvkond, kes meil kasvab ja kes januneb kogu aeg adrenaliini järele," lisas Liiv.

Malmsten märkis, et temal on väga põnev elu olnud. "Ma olen selle ise põnevaks teinud. Aga siiski, ma olen sellega nõus. Sa lähed seda emotsiooni kogema."

"Kiirtee põrgusse" lugu võiks natukene kõnetada iga eestlast, leiab Liiv. "Väga paljudel on nüüd aastal 2019 muretsetud uued suvemajad – on ostetud mingi vana talu või see püütud siis korda teha ja tihtipeale absoluutselt ei teata, mis on selle varasem lugu. Kes seal enne elasid või mis seal enne toimus. See film räägibki ühe ostetud suvila loost, mis on väga vana ja verine lugu ning mis nüüd tuleb esile, sest eelmiste elanike hinged pole rahu saanud."

Liiv lisas, et nad on konkreetse, filmis oleva maja lugu veel pärast võtteid ka edasi uurinud. "Seal peaaegu ongi et selline asi."