"Ma olen elus igasuguste asjadega tegelenud, aga liblikatega 7. eluaastast alates. Vahelduva eduga. Vahepeal, kui maja ehitasin, ei teinud 10 aastat midagi. Aga viimasel ajal muud ei teegi kui et ainult liblikatega tegelen," rääkis Ruuben.

Nende pikkade aastate jooksul on Teet suutnud enda püütud liblikatest kokku panna pea täiusliku Eesti suurliblikate kogu – 1000 isendit. Aga möödunud jaanipäeval annetas ta pea 950 liblikat oma kogust loodusloomuuseumile. Ikka selleks, et ka teised huvilised saaksid neid uurida ja näha.

"Ma valisin välja mõned niisugused, mida mina enam oma eluajal püüda ei saa. Kogu see liblikafauna muutub pidevalt. Nagu kõik meie elus. Liiki, mis 50 aastat tagasi oli Eestis tavaline, ei pruugi praegu enam Eestis olla, vaid ta on Kesk-Soomes. Ta on taandunud põhja poole. Meile laienevad lõunast teised liigid."

Ruuben rääkis, et kui nad 60. aastate alguses oma tööga alustasid, siis oli Eesti faunast teada 760 liiki. "Kui see arv praegu läheneb tuhandele, siis see ongi 50 aasta tööga tulnud."

Praegu on liblikapüüdmine jõudnud faasi, et neid meelitatakse ligi kõrgel paikneva tugeva valgusega, millel on õige lainepikkusega lamp. "50 aastaga on püügimeetodid väga palju muutunud ja ilmselt tänu sellele on see liikide arv nii palju tõusnud."