Merle Liivand selgitas, et tegelikult plaanis ta Los Angelese olümpia testvõistlusel merineitsilestaga ujuda just seetõttu, et kui üks päev eestlane jõuab sinna olümpiale, siis oleks ajalugu tema poolt juba tehtud. "Põhiline eesmärk oli aga siiski tuua tähelepanu ookeanireostusele ja sellele, et plastikut on ookeanides liiga palju."

"Eks ma kahtlesin natukene iseendas ka, aga ma uskusin endasse piisavalt, sest teadsin, et pean ujuma ühest poist teiseni ning võimalikult kiiresti," sõnas ta ja rõhutas, et tegelikult ei mäleta ta kolmetunnisest ujumisest mitte midagi. "Ma olin nii fokuseeritud, et mul võtab praegu isegi aega, tuletamaks meelde, kus ma olin ja mis ma tegin."

"Mäletan, et mingil hetkel hakkasid mul õlad valutama ja kätel hakkas isegi külm, sest ma ei tohtinud neid liigutada," selgitas Liivand ja rõhutas, et mentaalselt oli väga raske, kui ümberringi läksid ujujad temast mööda ja kasutasid käsi. "Mind pidasid kolm korda vetelpäästjad kinni ja küsisid, et miks ma käsi ei kasuta."

Liivand tõi ka välja, et rekordiväärilise ujumise käigus korjas ta ka ühe tüki plastikut enda trikoo sisse. "Iga päev treenides leian mõne tüki plastikut ja panen omale trikoo vahele, kahjuks see on reaalsus," mainis ta ja lisas, et ühe korra leidsid nad saare, mis oli täis plastikut. "Võib-olla Eestis ei saa me sellest veel niiviisi aru nagu mina, kes ma siin Floridas ujudes seda näen."