Tabasalu poiste uueks koduks on pioneeripataljon, mille eesmärk on toetada jalaväebrigaadi ehk tekitada omadele teed ja takistada vastase rünnakuid.

Juba esimesel hommikul kaitseväes selgub, milline kord ja distsipliin seal kehtib. Kell kuus äratus, seejärel rivistus, kohustuslik võimlemine õues ja hommikusöök. Kõik käib range režiimi järgi, erandeid ei tehta ja vastuvaidlemist ei sallita.

Tabasalu noormehed ei varjagi, et sisseelamine võtab aega. Õrnematel hetkel kummitab isegi koduigatsus. Ajateenijad Maiko Mägi ja Sander Härma tunnistasid, et enim puudust tunnevad nad lähedastest ja kodust. "No ikka tüdruksõbrast, nüüd järsku näeb mingi üks kord kuus või paari nädala tagant, veits keeruline," ütleb Mägi.

Ühe klassikaaslase, Rasmus Kalepi sõnul on sõpradest ajateenistuses suur abi. "Algul oli küll pea laiali otsas, esimene nädal higi voolas mitte midagi ei saanud aru, mis tegema peab. Kui ei oleks neid klassikaaslasi kõrval olnud, siis ma ei tea, väga raskeks oleks läinud ilmselt," arutleb ta.

Baaskursuse lõpurännak

Mida nädal edasi, seda enam hakkab mõranema ka pealtnäha kuulikindlana tundunud Tabasalu klassi kambavaim. Esimesed pinged tekivad lihtsalt sellest, et elatakse õlg õla kõrval.

"Kui vahepeal koju ei saa, siis ikka tuleb kopp ette, et mingi teine nädal järjest oled seal kasarmus sees, siis tunned juba, et teistel on ka juba kopp ees, et muutuvad inimesed selliseks närviliseks, et tahavad välja saada," ütleb Maiko Mägi.

Augusti keskpaigas täitub Tabasalu noormeestel ajateenistuses kuus nädalat. Seljataga arvukalt õppusi, lahinglaskmisi ja metsalaagrid, millele järgneb sõduri baaskursuse lõpurännak.

Siim Härma, kes on rännakul jaoülema ülesannetes, püüab vägisi meeskonna moraali kõrgel hoida. "Mõni vill on tekkinud, aga muud midagi. Kusjuures ma väidaks seda, et kõige hullem on koorem turjal, mis tahaks mind selili rebida. See on see kõige hullem," kirjeldab Härma.

Olukorda ei tee lihtsamaks, et Siimu kaksikvend Sander tuli rännakule otse haigevoodist. Kaks päeva enne rännakut tabas noormeest astmahoog. "See on vaimselt hästi raske, kogu aeg nagu miski ütleb peas, et jääme nüüd seisma, tiksume, aga tuleb edasi minna," põhjendab ta.

Sõltuvalt orienteerumisoskusest on lõpurännak 50-60 kilomeetrit pikk. Kokku ligemale 20 tundi kannatusi.

Kaitseväe peastaabi ohvitseri Ivo Peetsi sõnul ongi rännaku mõte, et võimalikult lahingulähedases olukorras läbiks sõdur etteantud vahemaa ja paneks ennast selle käigus proovile. 

Peetsi sõnul ei ole raskeim mitte füüsiline, vaid just vaimne pool. "Järgmine kord selle sama rännaku läbib ta selliselt ära, et ta ei mõtle pooli neid mõtteid, sest tal on võrdlusbaas olemas. Paljud sõdurid ei oska oma ressursse ära kasutada. Nad arvavad, et nad on väsinud, kuigi neil on tegelikult veel 40 protsenti võimekust sees olemas, aga see ongi sellepärast, et nad ei tea oma piire," selgitab ta.

Rännakul on ka murdujaid. "Tegelikult kuu äkki tagasi üht meie klassist me vedasime kanderaamil, sest ta lihtsalt ei jaksanud enam, aga no me sinna teda jätta ei saanud, ei tahtnud, ja siis võtsime kaasa." kirjeldab Sander Härma.

Võtavad viimast

Oktoobriks on Tabasalu klassi ajateenistus kestnud ligemale sada päeva. Nüüd saab nende ühine teekond läbi. Edasi keskendub igaüks oma valitud erialale. Mägi läheb autojuhiks, Härmad meedikuteks. Kalep astub aga lähiajal aspirantuuri, et ühel hetkel ise ohvitserina oma isiklikku rühma juhtida.

Ühes on noormehed juba praegu kindlad, järelejäänud kaheksast kuust võtavad nad igatahes viimast.

"Nüüd hakkab see asi päriselt ka huvitavaks minema, et kui alguses see sõduri baaskursuse aeg oli võib-olla selline tüütu sisseelamine ja kõik need baasasjad, mis tuleb ära õppida sõdurielus, siis nüüd nagu hakkab asi minema päriselt sinna lahingtegevuse poole ja kuidas päriselt juhtida," ütleb Kalep.

Siim Härma lisab, et tahab 11 kuust võtta maksimumi. "Ei ole mõtet halada, ega see kergemaks seeläbi ei lähe," selgitas ta.

"Pealtnägija" on ETV eetris kolmapäeva õhtul kell 20.