"Kui Ken [Saan] mulle seda pakkis, siis see tundus päris huvitav idee. Mul muud tööd ka see aeg ei olnud ja siis me panime natuke pead kokku, et mida me seal tegema hakkame," rääkis Heinmaa.

Ta tõdes, et kohati oli töö "Üle parda" juures palju kaootilisem kui sõjapiirkonnas olemine. "Seal laeva peal ei olnud mitte kuus tegelast, vaid seitse – Ken Saan oli ka aktiivne tegelane. Ta kasutas oma põhjatut krutskite arsenali ja mõtles iga päev uue teema või nurjatuse välja. Ta pani need inimesed kas piinlikku olukorda või midagi. Samas oli pull seda kaameraga kõrvalt vaadata."

Heinmaa sõnul pole end keeruline hoida end tagaplaanil. "Ma olen ju mittekeegi. Ma püüan seda kõrvalt jäädvustada ja pärast teistele näidata." Ta tunnistas, et esimestel päevadel oli laeval suhteliselt igav.

"Oli ilus ilm ja kõik ütlesid, et see on nagu meie väike Eesti mudel – oleme laeva peal ja kõik oleme nii erinevad ning saame hästi läbi, nii peab tulevikus kogu Eesti toimima. Aga siis tuli torm ja üks hommik me Keniga leidsime oúzo [Kreekas ja Küprosel laialdaselt tarvitatav aniisimaitseline aperitiiv – toim] muuseumi ja pärast seda läks asi tuksi. Alkohol vallandas keelepaelad."

Heinmaa tunnistas, et sarja osasid järele vaadates on ta mõelnud, et kohati saab ta kõigist neist inimestest aru.

"Ma suudan aru saada, miks nad nii ütlevad ja miks nad nii mõtlevad. Igaühes ma leian midagi positiivset. Mõned asjad on muidugi täiesti vastuvõetamatud – Knuti jutt koonduslaagritest ja tapmisest. On selge, mis seal tegelikult toimus. Aga samas ma saan aru, miks ta näiteks pagulastevastane on. Nendest teistest samamoodi. Mingil määral võib samastuda nende kõikidega."

Praegusel ajal töötab Heinmaa Ukraina rindel sõdivatest naistest rääkiva dokumentaalfilmi kallal. Ta tõdes, et seal pole vaja midagi lavastada, elu rullub seal kaamera ees ise lahti. "Ma olen seda filminud kolm aastat ja novembris teen ilmselt sinna viimase sõidu, 10 päeva ja siis peab seal otsad kuidagi kokku tõmbama." Ta ütles, et Ukrainas on sõjapiirkonnas 6000 naist.

Materjali jäädvustamiseks on ta käinud Ukrainas sõjapiirkonnas kaheksa korda. "Esimesel korral tehti võib-olla kaamera ees natuke show'd ka – panid kaamera tööle ja siis läks natuke nagu kergeks mängimiseks lahti. Aga viimased raksud on olnud nii, et ma lähen sinna, tervitame kõik, panen kaamera tööle ja siis nad unustavad kõik mind ära ja teevad oma igapäevaseid toimetusi. Ma lihtsalt jälgin neid kõrvalt."

Ta märkis, et separatistide poole peale pole teda pärast ühte korda enam lastud. "Alguses oli plaan mõlemaid pooli näidata, aga nüüd on ainult Ukraina pool. Aga tegelased ei ole ainult Ukraina armeest."

Dokumentaalfilm peaks valmis saama veebruariks 2020.