"Me tundsime, et see grupp on üsna marginaalne," ütles kirjanik ja näituse üks autoreid Eveliina Talvitie. "Sellel pole avalikkuses oma ruumi. Me püüame need hääled ja lood kuuldavale tuua."

Näituse teine autor, fotograaf Jyri Pitkänen rääkis, et Eriku perekond on väga tore. "Nad elavad ilusas erkkollases majas keset põlde. Tema kool on paar kilomeetrit eemal. Sa näed juba kaugelt, et tegemist on armastava perekonnaga."

Eriku ema Liis Türbsal rääkis "Ringvaatele", kui ta nägi kuulutust mainitud näituseprojekti kohta, tundis ta kohe, et see on midagi, millega ta tahab seotud olla ja kuhu Erikut siduda. "Selle projekti mõte ja teostus oli nii sügav, et see kohe puudutas."

"Ma loen kommentaare, kus räägitakse, et sellised lapsed ei peaks elama, et nad raiskavad riigi raha ja peaksid ikkagi mõtlema eutanaasiale ja kõigele muule. Arvatakse, et see surm on lihtsam versioon sellest kui et elada sellist elu," märkis Türbsal.

Ta märkis, et seda ei saagi kritiseerida. "See on igaühe mõtte-, tahte- ja teovabadus neid mõtteid foorumitesse kirja panna. See ei puuduta meid. Me teame, kus me oleme. Aga ühiskond ikkagi vajab veel lugusid puuetega lastest, et kui tavaline see kõik on. See puudutab igaüht meist."

"Sageli ka puuetega laste vanematel on väga suur roll selles, kuidas meid ühiskonnas nähakse ja maailmas tajutakse," leiab Türbsal. "Kas me näitame seda häda ja viletsust või me näitamegi seda kangelaslikkust." Seda piiri on vahel keeruline tajuda, lisas ta.

Näitus on Juhan Kuusi dokfoto keskuses avatud 10. novembrini. Sel reedel aga toimub seal konverents, mis puudutab ka erivajadustega inimesi.