"Me oleme 12 aastat olnud ühes klassis ja tunneme üksteist juba lasteaiast," rääkis ajateenija Rasmus Kalep.

"Võib-olla see idee on surnult sündinud, et see tegelikult kaitseväe jaoks ei toimigi," sõnas riigikaitse õpetaja Kristo Pals eksperimendist saata ühe lõpuklassi noormehed koos ühte väeossa aega teenima.

"Ma arvan, et nendest saavad ikkagi eluaegsed sõbrad või siis vastasel juhul vihavaenlased, kui midagi läheb väga viltu," kommenteeris noormeeste klassijuhataja Karin Väli.

"Pealtnägija" alustas Tabasalu gümnaasiumi 12A klassi jälgimist jaanuari keskel. Esimesed intervjuud ei sisendanud just liiga palju lootust. 

"Kui kursust alustan, siis ma palun alati esimeses tunnis tõsta käe nendel, kes tahavad minna vabatahtlikult ajateenistusse. Selle klassiga mäletan ma nii ehedalt, et mul tõusis klassis kolm kätt, üks neist oli poiss ja kaks olid tüdrukud. Ma ei tea, miks see nii oli. Ma arvan, et siis oli hirm selle ajateenistuse ees suurem," selgitas Pals.

Kaitseväe eest põgenemine pole seda väärt

Paljud noormehed kardavad ajateenistust nagu tuld ja arutavad omakeskis ideid, kuidas kohustusest pääseda.

"Kindlasti on neid inimesi, kes ei ole väga vaimustuses sellest ajateenistusest üldse ja on palju selliseid, kes näevad seda kui kaotatud aastat," märkis ajateenija Kaspar Säär.

"Üks on kindlasti see, et lihtsalt et riigist ära põgeneda. Meil kõigil on ka sõpru, kes on seda teinud ja sellised näited on olemas," tõi ajateenija Sander Härma välja.

"Ma ütleks, et eelmine aasta oli küll sellest juttu, et minnakse Austraaliasse või kuhugi, et seda edasi lükata, või üldse sellest täielikult kõrvale hiilida," lisas Härma.

Kalep lisas, et teise võimalusena mõeldakse kirjutatakse arstile ja mõeldakse mingi lugu välja. "Seda on aegade jooksul tehtud ja tehakse veel."

"Kuskil vannis ajalehega murrad endal käe ära või midagi sellist," tõi Härma näite "Aga see läheb juba päris ekstreemsustesse, ma arvan et see pole seda väärt, Lõpuks oleme ikkagi jõudnud järeldusele, et sul hakatakse järel käima."

Päästerõnga viskas noormeestele Tabasalu kooli riigikaitseõpetaja Kristo Pals, kes pakkus klassile välja idee ühisest ajateenistusest. Endine kaitseväelane ja missioonisõdur Pals teab hästi, mida tähendab hirm sõdurielu ees – õudusjutud vene kroonust viisid ta noorukina omal ajal nii kaugele, et mees hoidis kaitseväest kaks aastat väejooksikuna kõrvale. Paljuski just omaenda kogemuse põhjal leiab Pals nüüd, et ajateenistus tuleb teha noortele paindlikumaks.

"Kui ta meile selle välja käis, siis me mõtlesime, et "issand jumal, see on ülihea variant". Kõik 11, kes meil praegu siin koos on, kõik olid kohe mõttega nõus," meenutas Kalep.

Tahtjad olemas, aga kuhu minna?

"Küsimusi hakkas hästi palju tulema," meenutas Pals. "Kõige keerulisem oli see, et kuhu minna. See oli kõige suurem väljakutse, kõigil on omad huvialad. Üks poiss, kelle avaldust ma vaatasin, ta pani mitu korda õhutõrje, siis pioneeri, siis jälle õhutõrje ehk seda kahe vahel olemist oli ka hästi palju."

Kui esialgu on plaan minna kaitseväkke täiskoosseisus kõigi klassi noormeestega koos, siis järgnevate kuude jooksul toimus valusaid ärakukkumisi. Kes otsustas minna ülikooli ja teenistust edasi lükata. Kes ihkab hoopis teise pataljoni. Vahepeal liitus projektiga isegi üks klassiõde, aga märtsikuine tervisekontroll kriipsutas maha nii tema kui ka veel ühe noormehe. Lõpuks jäi projekti 11 noormeest 16-st, mis on Palsi hinnangul siiski kõva tulemus.

"Ma vaatan oma töövilju selle pealt, kas ma olen õpetajana olnud õige. Kui ma poleks saanud mitte ühtegi avaldust, siis ma olen pidanud peeglisse vaatama ja mõtlema, kes võiks olla järgmine Tabasalu ühisgümnaasiumi riigikaitseõpetaja ehk ma pole vist hästi õpetanud," selgitas Pals. "Praegu ma vaatan ka peeglisse, aga uhkemalt."

Tabasalu kuttide suur väljakutse algas 2. juuli varahommikul. Veel viimasel minutil enne ärasõitu olid tunded vastuolulised.

"Me oleme üritanud leida neid positiivseid külgi, et oleks vähem masendav," sõnas Härma.

"See raha, mis minu peale kulutatakse kaitseväes olles, selle raha võiks kuhugi mujale panna inimestele, kellel seda päriselt vaja läheb," märkis ajateenija Samuli Martin.

Härma tunnistas, et eks kohanemiseks kulub aega. "Ma ei hakka endale valetama, et ma lähen sinna ja on kohe mugav. Seda kindlasti pole."

Kui Härma peaks ise olema ajateenijate rühmaülem kaitseväes, siis oleks tema esimene hirm see, kas ta suudab seda rühma juhtida, sest eraldi rühmavaimu pole tal vaja ju luua. "Poolel rühmal on see vaim juba olemas ehk see, mida mina rühmaülemana peaksin saavutama 2–3 kuuga, nemad on selle tsementeerinud 12 aastaga, mõned veel kauem."

Viimase hetke ümbermõtlemine

Tapa sõjaväelinnaku väravast sisse sõites algas sisuliselt poiste uus elu. Kohanemisaega ei antud neile minutikski. Tühjaks tuli teha oma isiklike asjade kotid ja ka need kotid, mis on nende kottide sees.

Ajateenija Maiko Mägi tunnistas, et ta ei saa täpselt aru, mis toimub. "Võtsin pesu, sokke ja varusärke. Süüa kindlasti, hästi palju. Šokolaadi, mida metsas on hea süüa. Nutiseadmed, hügieenitarbed, kindad, pealambi ja võrguga mütsi, mis metsas äkki aitab sääskede vastu, ja ka tubakatooted."

Juba pool aastat tagasi langes noormeeste valik õhutõrjepataljoni kasuks, aga palavikulises õhkkonnas otsustati äkitselt ümber – pioneeri kasuks.

"Luurepataljoni keegi ei tahtnud minna, kuna seal ei ole telki, kui sa metsas ööbid. Kuna nad peavad olema varjus, siis nad ööbivad ükskõik, mis ilmaga, jope ja asjadega. Me mõtlesime, et sinna küll ei taha minna. Õhutõrje – mõtlesime, et see ka pole väga huvitav. Pioneer on selline, et teeme pomme … kuigi täpselt ei tea ka väga midagi selle kohta," rääkis Mägi.

"Midagi räägiti lõhkeainetest, otseselt ma ei tea rohkem midagi. Ütleme, et minul pole vahet, mis mänguasjadega me mängime," lisas Härma ja tunnistas, et teda üllatas tohutu kogus varustust, mis neile anti. "Kolm kotitäit varustust. Selle üle loendamine oli üsna nüri."

Härma sõnul on üsna raske kujutada end kaitseväe naril 300 päeva järjest magamas, aga selle raske mõttega tuleb harjuda. "Kuidagi peab hakkama saama."

Loodavad jääda iseendaks

Esmamulje oli poistel siiski parem kui kardeti. Hirmujutud, nagu valitseks kasarmus vangla miljöö, ei pea paika, tunnistasid noormehed. Samas näris hinge see, mis saab edasi.

"See tundmatus, et ei tea, mida oodata. Ma arvan, et see on kõik selles kinni," sõnas Härma ja lisas, et kõige raskem on ilmselt kohaneda rutiiniga. "Kõik on ju ajakavaga hästi rangelt kirjas."

Mägi ütles, et ta loodab, et kaitsevägi ei muuda teda väga palju. "Aga kindlasti jäävad omad jäljed ka külge, mida ma veel ei tea."

Härma loodab, et ta suudab jääda kaitseväes nii palju iseendaks kui võimalik. "Et ei lähe päris teise inimesena ära."

Omaette heitlused on seotud relvadega. Kui riigikaitselaager, mille noormehed mõned aastad tagasi läbisid, oli rohkem militaarsugemetega spordilaager, siis ajateenistuses on ikkagi valmistumine sõjaks. Noormehed pole kindlad, kas nad on selleks valmis.

"Sihtida ju võib, aga kas sinna päästikule ka vajutad, seda ma ei tea," tunnistas Härma. "Peab võib-olla vaikselt harjuma. Kui on vaja, siis on vaja. Ausalt öeldes praegu seda ei suudaks."

Mägi ei kujuta ette, et ta hakkaks teist inimest laskma. "Ma ei saa sellest aru, et miks see vajalik on."