Eestlastel on olnud ka tõeliselt kummalisi nimesid nagu Ila, Tiss ja Tuss, kuid Musta sõnul ei pruukinud need sõnad kõlada veidralt siis, kui nimed alles pandi. "Väga suur osa nimedest muutus koledaks, sest mõned neist sõnadest olid väga proosalised, tavalised," selgitas Must.

1820. aastate paiku vajas nime üle poole miljoni eestlase, kuid Musta sõnul ei tähendanud see, et nad seni oleks nimetud olnud. Varem kandsid eestlased nimesid oma kodukoha või talu järgi ja paljud eestlased olid sellega rahul. Küll aga tekkis probleem, kui ühes kihelkonnas kandis sama nime mitu eestlast.

"Kuskil Vooremaal oli nii, et kogu maa oli voorte peal ja oli ühel pool otsas Otsa talu ja teisel pool otsas ka Otsa talu. Mõlemad tahavad Otsa saada, aga siis tuleb välja, et neid Vooresid on kihelkonnas veel rohkem ja mõnele tuleb muu nimi leida. Kohalikku loomingut oli kõvasti," arutles Must.

Nimedel oli ka hierarhia ja see võeti juba külaelu pinnalt kaasa. "Kui kõik teadsid, et üks on jobukene, siis tuleb see nimi talle ka kaasa anda. Ja hiljem oli juba probleeme, kuidas sellest midagi uhkemat ja ilusamat saada," seletas Must.

Keilas pandi talupoegadele nimesid nagu Keiser, Kuning, Hertsog, Krahv, hierarhia lõpus olijad said näiteks nime Sant. Erinevad mallid kujunesid ka erinevates piirkondades. "On ka selliseid kihelkondi Eestis, kus 80 protsenti nimedest on sellised, mida kuskil mujal Eestis ei ole. Üks on Räpina kant, seal oli Sepingud, Masingud ja Tulvingud," lausus Must.

Paljud rahulolematud eestlased tahtsid uut nime juba kohe pärast nime saamist. "Esimene laine nimedevahetuses oli nimede saksastamine. Kes ilusat Saksa nime ei olnud saanud ja tahtis kooli minna, siis koolis pidi olema nimi," põhjendas Must, millist olulisust võis perenimi kanda.

Vaata "Hommik Anuga" saadet pühapäeval kell 10 ETV-s.