Ivo Naires kinnitas, et sellise kunstiprojekti tegemine on ühislooming. "Tulevadki inimesed kokku piisavalt hullumeelsest soovist luua ja loomingut teha," ütles ta ja lisas, et üksi sellist projekti keegi teha ei suudaks, sest raha keegi selle eest ei maksa. "Ressurss tuleb paljude inimeste põhitööst, kindlasti on ka kunstnikke, kes teenivad mujalt oma leiba, aga põhiasi on ikkagi see, et kui me paneme jõud kokku, siis suudame teha palju enamat kui üksi suudaksime."

Ivo Tšetõrkin rõhutas, et kuigi parema sõna puudumisel võib nimetada Burning Mani festivaliks, siis tegelikult inimesed kohapeal seda nii ei nimeta. "Nemad ütlevad ikkagi, et see on liikumine ja mida kõike kolmandat," mainis ta ja tõdes, et see on mäng selle sõna kõige kõrgemas tähenduses. "Keset kõrbe kohtuvad väga suur finantsressurss, kõrge loomepanus ja inseneriteadus, sa lähed pärismaailmast sinna ja sisened mingisse mängumaailma."

"See ületas mu ootused selles mõttes igati, sest ma ei uskunud varem, et selline mängumaailm üldse olemas saab olla, kus sa võid sisuliselt olla ükskõik, kes sa tahad," nentis Tšetõrkin ja tõi välja, et ta kohtus ühte tüüpi, kes oli ihualasti ning ta oli värvitud üleni hõbedaseks. "Ta oli festivalil 26. korda, ma seega nii kõrgele tasemel veel ei jõudnud."

Selleks, et hiigelsiiliga Burning Manil osaleda, pidid eestlased esitama taotluse mutantautode osakonnale. "Pidime saatma oma kirjelduse ning siis me saime esmase kinnituse, et oleme oodatud," mainis ta ja tõdes, et nad pidid läbima ka ülevaatuse ning saama nii päeva- kui ka öösõiduloa.

Nairese sõnul on Eestis tekkinud väga aktiivne Burning Mani kogukond, mille liikmeskond küündib sadadesse. "