Vanemuise staažikaim töötaja: praegu ei võeta aega ei rolli sisse- ega väljaelamiseks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Vanemuise teater alustas äsja oma 150. hooaega. "Ringvaade" käis sel puhul külas teatri kõige staažikamal töötajal Elena Poznjak-Kõlaril ehk Ljaljal, kes on Vanemuises palgal olnud juba 64 aastat.

Ljalja on praegu repetiitor ja balletikooli asutaja. Vanemuisesse tuli ta 64 aastat tagasi baleriiniks. II maailmasõjast räsitud teater ei olnud sugugi selline nagu me teda praegu teame.

"Suurest majast olid järel ainult varemed ja ma isiklikult nägin, kuidas lõhati neid varemeid, kuidas need tõusid õhku ja kuidas nad kukkusid, seda tolmupilve ja seda, kuidas me hiljem käisime rätikud peas korjamas igast prügi ja telliseid, et see puhtaks koristada," meenutas ta.

Väiksesse majja Ljalja minna ei tahtnud. Ta oli sündinud tollases Leningradis ja õppinud üheksa aastat balletti Tallinnas. Tartu oli tema jaoks lihtsalt liiga väike. Aga see muutus kiiresti.

"Koridor ei olnud nii suur kui praegu ja meil kõik tegid kõike. Näiteks mina, kes ma olin algselt solist, ma tegin kaasa ka operettides ja meil oli väga palju väljasõite ja alati kõik kollektiivid olid koos – draama, ballett, lauljad. Need olid väga toredad reisid. Need ringreisid vana bussiga. Rahvas oli kuidagi väga sõbralik ja väga kena. Väga hea oli tunda end selle ilusa pere liikmena."

Poznjak-Kõlar meenutas ka Vanemuise teatrijuht Kaarel Irdi. "Rääkigu teised, mis tahavad, aga ta tegi meie teatri jaoks siiski väga palju."

Elenale langesid tegelikult juba esimese paari aastaga tantsida pea ainult suured rollid. Nii jäi see pea 39 aastaks järjest. Ta tunnistas, et erilisi unistusi rollide osas tal ei olnud. "Mu unistus oli olla laval. See oli väga oluline, et väga palju osi tehti spetsiaalselt mulle."

Praegust ja 64 aasta tagust Vanemuiset võrreldes märkis Poznjak-Kõlar, et ta imestab, kuidas praegu tehakse etendus ära ja viie minutiga on teatrist kõik inimesed läinud. "Meie omal ajal – etendus sai läbi, istusime garderoobis ja arutasime ühte ja teist asja. Me olime niivõrd etenduse sees. Me ei saanudki ümber lülituda teisele asjale."

Ta märkis, et ta ei saanud ka otse laval rolli minna. "Ma olin enne etendust nagu musta loori all ja pärast etendust ma olin ka tükk aega selle sees. Kuidas ma sain mujale minna? Ei saanudki. Ma seedisin ja elasin edasi seda etendust. Võib-olla praegu nad on nii andekad, et ei vaja ei aega sisseelamiseks ega väljaelamiseks," sõnas ta.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: