Urmas E. Liiv Estonia hukust: üks ellujäänutest pole siiani suutnud "Titanicut" vaadata
Urmas E. Liiv tõi sügishooajal TV3 eetrisse dokumentaalse telesaate "Ma pääsesin Estonia katastroofist", kus õnnetusest pääsenud inimesed oma mälestusi jagavad. Liiv tõdes, et saate ettevalmistamisel tõstatusid ikka need samad vanad küsimused, mis katastroofi ümber keerlevad.
Liiv ütles, et ei usu vandenõuteooriatesse, kuid laevahuku ümber tiirlev ametlik versioon tekitab neid paratamatult. "Ma ei taha nendele vandenõuteooriatele jõudu anda, aga miks see visiir seisab siiamaani Rootsis sõjaväeosa kinnisel territooriumil? Miks? See on ju mõttetu, see on mingi rauatükk," arutles Liiv Raadio 2 hommikuprogrammis.
Liivi hinnangul lisab kahtlusi Estoniale sukeldumise keeld ning vraki ümber olev salapära. "Alati inimestele tundub, et ta on kohutavalt sügaval, Estonia enda pikkus oli sügavam kui see 60 meetrit. Kui põhi oli vastu põhja, siis nina ulatus veel veest välja. Ta ei ole üldse nii meeletult sügaval mere mõttes," arutles Liiv, et laevavraki juurde sukeldumine pole midagi mõeldamatut.
Saatesarja jooksul keskendub Liiv aga pigem laeval olnud inimestele kui põhjavajumise põhjuste otsimisele. "Mind huvitas praegu, millises situatsioonis on inimene, kui ta ei tea, mis juhtus, kui käivitub ellujäämisinstinkt," rääkis Liiv.
Ellujäänute meenutustest võib lugeda välja, kui traagiline kogu sündmus oli. Saates räägib oma loo mees, kes ei suuda tänini maailma populaarseimat filmi vaadata. "See on üks väheseid inimesi Eesti Vabariigis ja võib-olla ka maailmas, kes pole siiamaani suutnud "Titanicut" vaadata. Ta lihtsalt ei suuda seda vaadata, ta ei taha, see meenutab talle midagi," lausus Liiv.
Ta lisas, et inimesi ei olnud saates üldse lihtne rääkima saada, hoolimata sellest, et saate formaat tundub pealtnäha ülilihtne. "Sellise saate ettevalmistus on pikk, see hakkab esimesest kontaktist, mis sa inimesega lood ja see pikk jutustamine, kuni inimene avaneb. Igale inimesele tegelikult meeldib endast rääkida, see on teraapiline küsimus," rääkis Liiv.
Estonia läks Läänemeres põhja 1994. aasta septembris. Ligikaudu tuhandest laeval olnud inimesest jäi ellu vaid 131. "Õnnetus ongi alati ootamatu ja sellega kaasnevad asjad, mida pärast on raske mõista, et miks nad ei teinud seda, teist või kolmandat," arutles Liiv, et tagantjärele on tihti raske mõista, miks laevameeskond üht- või teistmoodi käitus.
Toimetaja: Rutt Ernits