Kronberg tunnistas, et tal on praegu valmis mitmeid käsikirju ja uusi mõtteid tuleb aina juurde. "Kõik ütlevad, et "need ei jõua mitte kunagi ilmuda, pea nüüd natuke hoogu"."

Ta ütles, et kohe, kui tal tuleb üks mõte, ongi tal ka kogu lugu olemas. Praegu on raamatuks saamist ootamas järjed tema "Anna ja Miina suviste lugude" raamatule – nii kevadised, sügisesed kui ka talvised lood on oma järge ootamas.

"Ma tahaksin elada nii nagu ma kirjutan – talus hobuste, ponide, lammaste, koerte, kasside, kana ja kukega. Nii et on suur maa ja lähedal on oja ning saab ise onne ehitada ja aiamaad harida. Kusagil maakohas," tunnistas Kronberg.

Sellist elu on ta saanud natuke ka elada. "Me käime mu isapoolse vanaema juures, kus mul on oma peenar ning paar aastat tagasi oli koer ka, kes oli segavereline. Me siiani käime seal, korjame porgandeid ja mustsõstraid ning ma ehitan seal ka omale ise onne."

Kronberg tunnistas, et tunneb end isegi nagu raamatutegelane. "Näiteks mõned Reeli Reinausi raamatud ja "Harry Potter"." Harry Potteri saaga tegelastest tahaks ta olla näiteks Ginny Weasley.

"Siis veel Leelo Tungla raamatud, sealt tahaks mõni koer olla. Näiteks raamatust "Koer tunneb koera", seal on selline koht "Barbara ja suvekoerad" ja seal ma tahtsin olla bernhardiin Nilpson." Nilpson meeldis talle, kuna ta oli nii abivalmis.

Teinekord on mõne raamatu tegevus läinud tema unenäos ka edasi. "Ma olen näinud unes, et ma lähen Lottena Gryffindori puhketuppa ehk "Harry Potter" ja Lotte-raamatud saavad omavahel kokku."

Kronbergi eriti telefonimängud ei huvita. "Ma loen selle asemel raamatuid. Kui ma olen mingit telesaadet vaadanud, pole ma end kunagi tundnud nagu mõne loo tegelane."

Kõige paksem Eesti autori raamat, mille ta on läbi lugenud, on Leelo Tungla "Koer tunneb koera", välisautoritest J. K. Rowlingu "Harry Potter ja segavereline prints". Viimane läks tal umbes nädalaga, kusjuures ta ei pidanud üldse ainult istuma ja lugema. "Mul jäi aega rannas käia ja kuigi ma lugesin suvega kõik need 6000 lehekülge, sain ma siiski päris palju ujuda." Kokku luges ta suvega täpselt 6363 lehekülge.

Samuti on Kronberg raamatutest saanud teadmisi, mida on ka päriselus vaja läinud. "Leelo Tungla raamatus "Barbara ja suvekoerad", see pole võib-olla tõestisündinud, aga üks, mis seal on küll tõsi, on see, et kui inimesed ja loomad on üksikud, siis nad saavad mingis mõttes üksteisest aru." Ise ta eriti seda tunnet tundnud ei ole.

Ta on oma raamatu ka ise illustreerinud. "Enne tuleb lugu ja siis pildid, mis on vahepeal isegi päris rasked, sest mõni nina tuleb kartulisuurune. Ma tihti pean ka arvutist ja käsikirjadest värve vaatama, et mis värvi miski oli."

Kronberg leidis kodust üles ka raamatu, mille ta kirjutas juba 6-aastaselt. Selle pealkiri on "Haldjakuningriigi tegevuste aabits". "Uurida on seda päris tore. Aga päris trükki anda seda ei tahaks."

Oma esimese raamatu kirjutas ta aga tegelikult 4-aastaselt, mil ta ei osanud mitte ainult kirjutada, vaid juba ka natuke lugeda. "Ma mäletan, kuidas ma kirjutasin. Ma kirjutasin, et "kort said üks harvikud kokku" (sic!) ja siis piltideks panin kleepse, ning siis nad "arutasit, kuidas Päikkesele saata" (sic!)."

Tulevikus soovib ta saada ema ja isa eeskujul keeletoimetajaks või kirjandusteadlaseks. "Raamatuid kirjutada ja neid illustreerida tahan ka ikka edasi."

Järgmisesse raamatusse joonistab Kronberg juba pilte ja tema ema on seda õige pea toimetama hakkamas. "Ma loodan, et see saab võib-olla jõuludeks valmis."