"Ta on selline libapäevik. 100 aastat tagasi elanud ja noorelt surnud kunstniku Oskar Kallise, justkui tema kirjutatud päevik, mis on küll muidugi minu kirjutatud, aga inspireeritud Oskar Kallise nimelistest piltidest. Ta oli väga huvitav kustnik, kes sellel ajal, kui teised joonistasid natüürmorte, maastikke ja paljaid naisi, siis tema joonistas Kalevipoega, Ussikuningat ja hiljem, kui ta haigeks jäi, siis ka veidraid palavikunägemusi," selgitas Kivirähk "Ringvaatele".

Ta selgitas, et see raamat on tema ettekujutus sellest, kuidas need pildid sündisid – kuidas need Kalevipojad ja Ussikuningad Kallisele ette sattusid. "Liiga ma Kallisele ei teinud, aga ajaloolist tõde sealt ka otsida pole mõtet. Ma ei ole selline Jaan Krossi või Lion Feuchtwangeri tüüpi ajalookirjanik."

Suvise lugemisvara hulgast oli Kivirähk kaasa võtnud näiteks August Mälgu "Õitsev meri" ja "Hea sadam". "Ma ei olnud üldse Mälku lugenud ja ma olen eesti filoloogiat – ajakirjandust – õppinud ja peaksin olema Mälguga kurisis, aga tegelikult ma ei olnud ridagi lugenud," tunnistas ta.

"Teiseks, see on selline asi, et kui mõnikord ei viitsi poodi minna süüa ostma või restorani, siis mõtled, et vaatame, mis külmkapis on, ja siis ongi, et vaatad, mis seal raamaturiiuli sügavustes veel vedeleb – ja Mälk, et miks mitte 50. eluaasta künnisel tutvuda ka August Mälguga." Kivirähk tõdes, et kui Mälk tänapäeval elaks, oleks ta suurepärane seriaalikirjanik.

Valikus oli ka kirjandusklassika – William Faulkneri "Hälin ja raev" ja "Küla". "Ma olin küll Faulknerit lugenud, aga mitte "Hälinat ja raevu". Samamoodi läks kuidagi läks – leidsin riiulilt, seal ta oli olnud aastaid ja lugesin läbi." Ta märkis, et "Hälin ja raev" on küllalt keeruline raamat. ""Küla" läheb nagu lipsti."