"Ju oli isiklikus elus mingisugune küpsus saavutatud," meenutas ta Kadriorus presidendi vastuvõtul toonaseid mõtteid. "Elu läheb mööda ja kas ta peab siis nii nirult mööduma, nii alandavates tingimustes. Mis puutub sellesse 40 kirja, siis viimaseks tõukeks oli see, et mindi vägivallaga laste kallale. Ma mõtlesin, et mina kui ema, ma pean midagi tegema. See oli selline viimane tõukepunkt."

Allkiri tähendas tol ajal suurt julgust, kuna tõi endaga sageli töö ja raha kaotust. Kreismann tunnistas, et läks tõesti kehvasti, kuid raha polnud põhiküsimuseks. "Repressioone küll oli, aga sellega pidi arvestama, kui seda sammu astuda," selgitas ta.

Kreismanni sõnul oli tema jaoks fenomenaalne Balti kett, kus kaks miljonit inimest üksteisel käest kinni võttis, et midagi maailmale tõestada. Ise seisis ta ketis Viljandi maantee ääres, kuhu sõideti kõik koos teatrist bussiga.