Kolmapäeva hommikul Valgamaal Kulli külas kinni püütud karu pahanduste nimekiri on aukartustäratav: küll põõnas ta sõiduauto katusel, siis ajas ümber talumaja esikus olnud värviämbri ja ronis jahimeeste pukki ning loopis sealt asjad välja, rääkimata prügikastides tuulamisest. Halvale teele ajas mesikäpa nälg.

"Ta on teinud igasuguseid ulakusi. Võib-olla kohati jääbki tunne, et tegu on endise tsirkusekaruga, sest tema oskused on täiesti imekspandavad - oskus uksi avada ja oskus eluruumidesse sisse pugeda," rääkis Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja Aimar Rakko.

Proša on aga kaks ja pool aastat vana ning tsirkusekaruks selle ajaga ei saada.

"Kui ta oleks olnud tsirkusekaru, siis oskaks ta ilmselt veel mõnda trikki, näiteks rattaga sõita, aga teateid sellistest intsidenditest pole," ütles Rakko.

Võrreldes Eesti metsades üles kasvanud karudega, paistab Proša silma oma nutikuse ja kavaluse, aga ka julgusega tulla inimestele nii lähedale.

Venemaa karude rehabilitatsioonikeskuses üles kasvanud kaks mesikäppa tulid Valga kanti Lätist, kuid seal nad pahandustega silma ei jäänud. Rakko sõnul ei saa öelda, nagu oleks n-ö halvad kombed karule Eestis selgeks õpetatud. Siin nad lihtsalt hakkasid oma õpitud teadmisi uuel viisil kasutama.

Halvale teele ajas isase karu nälg, mis hakkas looma kimbutama paari nädala eest, kui ta teed teise Venemaalt tulnud karu Poljaga lahku läksid.

"Üldiselt need karud, kes kasvandustes või rehablitatsioonikeskustes üles kasvavad, on inimesega rohkem või vähemal määral harjunud ja on harjunud inimese juurest toitu otsima. Seetõttu, kui neil nälg on, siis nad pöörduvad inimese juurde," selgitas ametnik karu käitumist.

Inimeste juures käis Proša süüa otsimas pea igal õhtul, uinutipüssi ette jäi ta Kulli küla ühes kompostihunnikus, aga kuna uinuti kohe ei toimi, siis jõudis karu teha väikese kõrvalepõike.

"Ta tegi veel ühe jooksu kõrval oleva prügikasti juurde, kust  võttis ühe prügikoti ja suundus sellega metsa kuuse alla maiustama ja seal ta jäi magama, nii et me saime ta ilusti kätte," rääkis karu püüdmisel osalenud loomaarst Madis Levits.

Saatus oli Proša suhtes armuline ja nii tabas teda vaid uinuti-, mitte püssikuul. Kuna Eestis on karud jahiloomad, siis selliseid nuhtlusisendeid kinni ei püüta, vaid lastakse maha. Pihkvast pärit karu aga oodatakse kodumaale tagasi ja seetõttu püüti ta kinni elusalt.

Tallinna loomaaed oli puuri juba mitu nädalat tagasi Valgamaale valmis saatnud ja nii toodi karu pealinna karantiini. Tallinna loomaaia kollektsioonijuhi Tõnis Tasase sõnul on näha, et loom inimesi ei karda. Oma uues peatuspaigas on Proša aktiivne, nuusib ja uurib nurki, vaatab, kas kuskilt saab välja.

"Tundub, et ta tunneb end hästi, ei ole häbelik karu. On selliseid loomi, kes pärast transporti lihtsalt tahavad omaette nurgas mediteerida, aga tema on selline, kes käib ringi," rääkis Tasane.

Tallinna loomaaias pole juba aastaid pruunkarusid olnud ja kui Proša Venemaale viimine peaks viibima, siis on lootust, et oktoobris näevad ulakat noort karu ka kõik huvilised.

Esialgse kava kohaselt kolib Proša Komimaa metsa, kus asustuseni on sadu kilomeetreid. Karud üles kasvatanud Sergei Pažetnov loodab, et pärast talveund on Proša linnalikud kombed unustanud ja käitub metsas tõelise karuna.

"Eks see tühi kõht sunnib ka nutikusele. Kui ta suutis uksi avama õppida, ju ta suudab õppida looduses süüa otsima," arvas Rakko.

Üks on kindel, et Eestisse Proša jääda ei saa. Karud suudavad päevas käia 50-60 km, ka on nad väga head ujujad ja nii satuks ta varem või hiljem kellegi õuele. Pealegi on viimased aastad olnud väga head kohalikele mesikäppadele, kes oma territooriumit uuele tulijale loovutada ei taha.

Tallinna loomaaia puur aga läks kolmapäeval Valgamaale tagasi, juhuks, kui Polja peaks hakkama pahandusi tegema. Erinevalt Prošast, pole Polja seni õuedesse kippunud ning kuuldavasti on ta läinud hoopis Lätti.