Paljude säravate kostüümide autor alustas ise oma teatriteed hoopis balletiartistina. "Ajalehes oli kuulutus, et võetakse vastu poisslapsi ja läksin katsetele. Osutusin kõlblikuks," meenutas Püüman ETV saates "Ringvaade", kuidas tema teatri juurde pääses.

Olude sunnil otsustas Püüman proovida teatrikunstniku ametit ja sattus õige pea Viru hotelli koridoridesse varietee juurde. "Kolleegid tantsijad hakkasid lisaraha teenima varieteedes. Kõigepealt oli Astoria varietee ja tol jal oli vaja artistil endal kostüüm muretseda. Ja siis nad hakkasid minu käest tellima. See oli väga loominguline aeg", meenutas Püüman.

Ühe väljapääsuna kasutati riiete juures näiteks ehteid, mida poes müüdi. "Varieteekostüümidega oli tihti nii, et sa pidid kostüümiga imiteerima paljast ihu. Hiljem, kui hakkasid tulema venivad sukkpüksid, said sukkpüksid tõmmatud lõua alla kinni ja tikitud täis pärleid, briljante ja kristalle," kirjeldas Püüman.

Püümani sõnul on tema kostüümide kohta öeldud, et need on liiga paljastavad. "Mehed on palju häbelikumad. Naised on nõus ennast rohkem paljastama. Meestel on ikka nii, et kui neil pikad püksid jalga jäävad, siis nad on nõus," tõdes ta.

Prantsusmaalt toodi Virusse mingil hetkel valgusaparatuur ja prožektorid, tänu millele toimusid etteasted efektse udu sees. Riietes kasutati ära kõik, mis vähegi läikis, nii sattusid lavale ka kostüümid, mille materjal oli pärit mootorratastelt. "Naised, kes olid varieteekostüümide hooldajad ja kostüümiala juhatajad, nemad saavutasid kokkuleppe, et kalkunifarmis käia sulgi noppimas. Väga räige oli see, et suled kõlbasid ainult elavalt kalkunilt noppides," ütles Püüman, et sulgedest valmisid boad.

Kunstniku loodud kostüümides tantsitakse Viru varietees tänapäevani. Ometi on kunstnik mures, et kostüümide lõplik saatus ei jääks lahtiseks, mistõttu on mees annetanud oma loomingut Eesti rahva muuseumile.