Terras lahkus Eestist 1991. aastal, kui Eesti oli veel osa Nõukogude Liidust ja polnud selge, mis edasi saab.

"Mina olin 17 ja pidin järgmine aasta armeesse minema ja mõtlesin, et nüüd on väga jeehat tõmmata. Õnneks Soome president Mauno Koivisto otsustas nagu sakslased kunagi, et sakslased koju, soomlased koju ja kuna mu ema rahvus on soomlane, siis panimegi minema. Kust mina teadsin, et Eesti saab kaks kuud hiljem vabaks?"

Märkusele, et ta oleks võinud ju pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist riiki naasta, vastas ta, et ta läks Soome siiski lõplikult. "Sellel, mis juhtus, ei olnud enam tähtsust. See 90. aastad oli selline aeg, et mina, selline väike ja nõrga hingega inimene poleks vastu pidanud teie 90. aastaid. Nad oleks mu mättasse löönud. Mulle seda aega polnud vaja."

Terras õppis Tampere ülikoolis dramaturgiat, kuid tööle sattus hoopis Stockmanni. Ametikohale, mille sarnast polnud veel olemas.

"Käisin Anttila kaubamajas tööl, kuna raha polnud. Sellel ajal, 90. aastatel jäi väga palju venelasi varastamisega vahele ja nad kutsusid mind kogu aeg tõlkima, et küsida, kas "virutasid või ei virutanud", kuni lõpuks aasta hiljem ütlesid, et "tule meile detektiiviks" ja siis läksingi."

Aasta pärast helistati talle Stockmannist Helsingist – selline mees nagu Karl Stockmann. "Kuulge mees, mis te jokutate seal Tamperel, et meil on 12 korrust kaubamaja, meil on teid vaja." Seal oli ta 18 aastat. "Olen oma karjääri jooksul kinni võtnud üle 10 000 varga, kusjuures 2500 eestlast."

Terras rääkis, et Stockmanni vargile tulles tuldi ikkagi suure noosi järele. "Kallimad joped maksavad seal 6500 eurot. Kommi võid sa Prismast ka võtta. Prisma kõige kallim jope maksab 69 eurot. Sinna tulid ikka profid."

Ta selgitas, et seda on näost näha, kui inimene tuleb poodi vargile. "18 aastat 5 päeva nädalas 8 tundi päevas ma jälgisin lihtsalt inimesi. Ma õppisin inimestest nii palju, et kui mul seda kogemust ei oleks, siis ma poleks praegu kirjanik. Ma ei saaks elust mitte mõhkugi aru."

"Aga kui ma toetun praegu Tallinnas Stockmanni ukse peale, siis ma suudan 15 minutiga öelda, et see tuleb ostma, see mölutab niisama, tema petab naist. Aga vot tema – tema tuleb vargile 100 protsenti." Ta ütles, et kui see oleks igav töö, siis ta poleks seda 18 aastat teinud. "Iga päev oli põnev ja sai pulli. Tänu sellele ma kirjutasin raamatu "Stockmann Yard", kuna selle osakonna nimi oli Stockmann Yard."

Terras ütles, et peamiselt varastati Stockmannist asju, mida saab edasi müüa ja usub, et kuna Soomes pole varastamise eest antavad karistused karmid, käiaksegi seal vargil. "Sealt saab ainult päevatrahvi ja seda ei pea ka ära maksma, kui sissetulekuid ei ole või Soomes ei ela."

Pärast "Stockmann Yardi" ilmumist telliti Terraselt veel raamatuid, mille kirjutamiseks tuli tal töölt lahkuda. Samuti on raamatu ainetel valminud juba mitmeid näidendeid. ""Helsingi-Tallinn ekspress" on viimane, kus ma räägin eesti ja soome rahvaste sõprusest. Me ei ole ju sõbrad."