Matvere meenutas, et aeg, mil Väikeste Lõõtspillide Ühing sündis, oli üsna hall. "Me ei otsustanud bändi teha, me mängisime oma rõõmuks. Selline muusika nagu me mängisime, ei olnud tolle aja ühiskonnas absoluutselt populaarne," tõdes ta. "Ei Eestis ega lähiriikides."

"Maailmas oli juba folkmuusika tõus väga suur, aga Eestisse see ei jõudnud. Ei olnud veel Viljandi pärimusmuusika festivali. Inimesed ei pidanud folkmuusikast eriti lugu. Ainukesena Kukerpillid, teistele rahvas väga pilku ei pööranud. Sel ajal oli ikkagi popp ja rokk," lisas Matvere.

Ta tunnistas, et pöördus folgi juurde, sest kõik muu ammendas ennast. "Lapsena kuulad ikka Boney M'i ja ABBA-t. Hiljem, kui see läägeks muutus, siis muidugi punki ja rokki."

Aga see ragin siiski väsitab ka päris ruttu ära, tunnistas Matvere. "Ja siis kuulsin ma, et Pärnu rannapargis mängis üks vanainimeste kapell. Sellel ajal oli see üsna populaarne ajaveetmise viis vanematel inimestel, ja seal oli üks väga vana mees, kes mängis umbes kuut või seitset erinevat instrumenti, sh lõõtspilli ja ma polnud veel oma kõrvaga lõõtspilli veel kuulnud. Vikerraadios küll mängiti seda Võru-tüüpi lõõtspilli ehk Teppo pilli iga päev, aga kõrvaga polnud kuulnud, ja nagu ma seda kuulsin, siis oli otsustatud, et popmuusikat või rokki – mitte kunagi enam."

Väikeste Lõõtspillide Ühingu asutajaliige Raido Koppel selgitas, et lõõtspilli juurde innustas pöörduma neid ka tehniline pool. "Kõik need juhtmed ja võimendused, mida meil ei olnud. Lõõtspilli sa võtad kätte ja hakkad kohe mängima."

Matvere tõdes, et kontsertidel tahavad inimesed laiemast repertuaarist olenemata kuulata ikkagi ühtesid ja samu lugusid. Ta lisas, et ise võid ju arvata, et tegid nüüd jube ilusa loo ja esitad selle publikule, aga viimane haigutab ja tahab ikka kuulata 1994. aastast pärinevat lugu "Grand Marino".

Ta rääkis ka, et kuivõrd 80. aastatel oli pille vähe saada, tuli mängida ka ühte pilli mitme peale. "Aga me olime selle võrra palju lähedasemad."

"Nii kaua koos olles, kui kaadrivoolavus on nii väike nagu meie orkestris, tekib ebaperekond," tõdes Matvere. "Meil on kõigil oma perekonnad ka, aga ebaperekond on paralleelne. Me teame täpselt, kuidas keegi lõhnab, mis juttu räägib, kui ta purju jääb. Me teame, kust neid otsida, kui nad ära kaovad."

Väikeste Lõõtspillide Ühingu liige Joel Sarv märkis, et Matvere on kogu ühingu ajaloos puudunud ainult ühelt mängult ja see ka siis, kui ta põrutas valesse Orgu.

"Mäng oli kokku lepitud – siis ei olnud veel mobiiltelefone – Orus. Aga ma ei tulnud selle peale, et Eestis võib olla mitu Oru. Mina teadsin, et Oru loss, järelikult Ida-Virumaal. Panin nii palju gaasi kui jaksasin pärast Linnateatri õhtust etendust ja jõudsin Oru asulasse Ida-Virumaal," rääkis Matvere. "Vaatasin, et tõesti, kultuurimaja särab, aga see ei ole meie kultuuriruum, kus see VLÜ võiks mängida. Mobiiltelefone ka polnud ja siis tuli välja, et see Oru oli hoopis Tallinna külje all ja siis ma puudusin mängult jah."

See, kui palju nad esinemisi vastu võtavad, sõltub Matverest ja sellest, kui palju tal on muud tööd. Põhitööks pole VLÜ neist kellelgi kujunenud, kuigi Matvere sõnul võiks sellest ära elada, kui väga tahaks. "Ei elakski võib-olla kõige kehvemini."

VLÜ-le maksti nende esimene palk viinas. "Viin oli sellel ajal konventeeritav valuuta. Ajal, kui raha ei maksnud enam midagi ja viina sai talongide eest, siis viin oli väga hea kaup. Mängisid viis-kuus tundi ja said pudeli viina selle eest," meenutas Matvere.

Koppel ütles, et kui oli bensiini vaja, siis sai pudel viina antud ja kanistri kütust vastu.