Ines Aru märkis, et töörabamiseks vastu suve tüki ettevalmistamist nimetada ei saa. "Me ei raba midagi. Aga see on mõttekingitus, et antakse teine variant millega tegeleda, mida mõelda ja kus olla."

Ene Järvise sõnul teebki selle asja huvitavaks see, kuidas karakterid avanevad piirisituatsioonis ja kuidas suhted võivad muutuda. Kuidas tekib ühinemine inimeste vahel, kes võib-olla üksteist enne ei mõistnud. Kuidas nad äkki liituvad ja leiavad väljapääsu."

Mari Lill ütles, et üks tüki mõte on ka see, et kõik see ootab neid endid veel ees. "Me veel nii arulagedad ja nii enesekesksed ei ole nagu selles näitemängus."

Näitlejana vananemisest rääkides märkis Järvis, et see on nii tavaline protsess. "See ei ole ju mingi haigus. Kuidas kunagi ise hakkama saad, mina selle peale ei mõtle. Kuidagi ikka saab, kui kuidagi ei saa."

Lavastuses tuleb näitlejatel demonstreerida mitmeid oskuseid – Kreismanni tegelasel tuleb karatevõtetega mees jalust maha võtta, Järvise tegelane on lavastuses nutispetsialist, Lill peab tegema pliiatsist ja traadist raadio ning Arul tuleb mängida sootuks ilma sõnadeta. Lill tunnistas, et ega see kerge ülesanne ei ole.

"Mu füüsikaõpetaja ütles mulle ma ei tea mitukümmend aastat tagasi, et "Lill, teil on portselanist pea, ega see elektrit ei juhi"," meenutas Lill. "Nii et see raadioehitamine saab päris keeruline olema. Ma olen internetist natukene uurinud."

Kreismann tunnistas, et karatevõtet kätkev stseen kestab küll paar sekundit, aga aastaid tagasi käis ta ka päriselt karatetrennis, ja seda aastaid. Sinna viis teda uudishimu ja huvi. "Vööd teha ei jõudnud. Pidime hakkama tegema, aga ma ei viitsinud."

Nutimaailmast rääkides tunnistas Järvis, et ta armastab arvutit. "Internetipangas käin, oma arvad maksan kõik ära. Mulle õpetati ka seda, kuidas digiallkirja anda, aga seda ma siiski kinni ei püüdnud." Instragramis tal kontot pole, Twitterisse postitusi ta ei tee ja WhatsAppi ei kasuta. "See on tõesti võõras maa. Facebookis olen jah."

Naised minevikus ei ela ja Järvis peab seda ka väga tähtsaks. "See, et mind veel vajatakse kuskil, et ma olen vajalik oma sõprade jaoks – see on väga tähtis. Minu arust on mandumine jääda üksi ja mõelda, et küll minevik oli tore."

Järvis tõdes ka, et nende vanuses meestele on alati rohkem rolle ja peab seda, et tal on võimalus omaealist mängida, väga heaks võimaluseks. "Lumivalgekest ei mängi enam. Mis siis teha, see aeg on möödas."

Selleks, et mitte jääda elust kõrvale ja diivanile tuleb Aru sõnul säilitada uudishimu, millega teised ka nõustusid.