"Mulle metsikult meeldivad sealsed punased liivakivist sügavad kanjonid, imelised geoloogilised moodustised, mis on tekkinud. Ja seal sa saad olla tõesti üksinda, enda ette, lähed välja ja tundide kaupa sind keegi ei sega," rääkis Pullerits ETV saates "Ringvaade".

Samas tõdes Pullerits, et ihuüksi võõral maal rattaga seigelda on ka pisut hirmutav. "Kui sa lähed tsivilisatsioonist kaugele, kui sa tead, et auto, millega ma sõidan raja algusesse, on ka kaugel. Aeg ju tiksub ja ega see pole mingi maantee seal, vaid läbida üht miili pool tundi, osa aega ratast tassides, tekib ikka hirm küll," selgitas Pullerits.

Pulleritsu sõnul on tema eesmärk näha põnevaid kohti. Paigast, kus Pullerits rattaga sõitis, on näiteks kirjutanud Ameerika kirjanik Edward Abbey. "Kui sa autoga sõidad kohale, siis sa ei näe midagi, see on see, mida teevad turistid. Kui sa autost lähed välja, kõnnid kaks tundi, kolm tundi ja kui sa oled nii väsinud, et pead lõpuks põlvede peal roomama ja kui su põlved ja käed hakkavad veritsema, siis sa näed võib-olla midagi," selgitas Pullerits, et elamustele peab ikkagi eelnema pingutus.

Kõige raskemal rajal sõitis Pullerits džiipide grupist mööda üle astangu maha ja kukkus. "Õnneks oli pehme, midagi ära ei löönud, aga käe sai veidi veriseks ja rattakompuutri murdsin ka lahti," rääkis Pullerits ainsast õnnetusest, mis kolme nädala jooksul juhtus. Ühtegi mägilõvi ega lõgismaoga Pulleritsul kohtuda ei õnnestunud.

Kokku läbis Pullerits 944 ja pool kilomeetrit ja oli rattasadulas kokku 110 tundi.