"Ma elasin õudselt läbi seda. Ma isegi ei tahaks sellest rääkida, see oli üks nii pisaraterohke periood. See, et sa ikkagi pead ära minema," meenutas Tõnu Aav rasket sammu Vikerraadio saates "Käbi ei kuku".

Mehe sõnul lohutas ta end sellega, et poisid olid vähemalt kahekesi. "Nad said kahekesi mind taga rääkida ja süüdistada. Üksikul lapsel on see palju raskem, kahel lapsel on vist pisut kergem, kuigi nii ei saa selle kohta öelda, see on maailma lõpp nii või naa," tõdes Tõnu.

Tõnu poeg Lauri ütles, et lapsena häiris olukord ka teda väga palju. "Võib-olla tol ajal ei osatud sellistele lahkuminekutele vaadata nagu tänapäeval. See ei olnud tore, aga me saime kogu aeg kokku," ütles Lauri, kuid tõdes, et koolis oli isa lahkumisest sõpradele raske rääkida.

Nüüd, täiskasvanuna mõistab Lauri, mis oli selle sammu taga. "Kui nad ühel hetkel on otsustanud, et nad koos ei ela, ma usun, et see on mõlema jaoks põhjendatud ja neil on lihtsam oma eluga edasi minna," arutles mees, et kui lapsevanemad lahutavad, jäävad nad ikka emaks ja isaks.

Lauri lisas, et kuigi isa elas temast eraldi, oli tal näitlejast vanema üle alati uhke tunne. "Ikka käisid koolis rääkimas tuntud inimesed ja ühel hetkel, ma võisin olla neljandas-viiendas klassis, käis Tallinna muusikakeskkoolis esinemas kuulus näitleja Tõnu Aav. Mina istusin koos teiste lastega saalis, kõik olid väga elevil, see oli äge kohtumine. Kui ta hiljem ära läks, tal oli fännikari ümber, ja ta lehvitas mulle. Ma mõtlesin, et äge, et ma tunnen teda," meenutas Lauri üht sellist hetke.

Lauri meenutas, et ei käinud veel esimeski klassis, kui isa nende juurest lahkus. Kuigi paljud teised lapsed on kasvanud üles Tõnu Aava loetud "Onu Remuse juttude" najal, siis oma poegadele Aav neid jutte voodiserval õhtuti ette ei lugenud. "Ma millegi pärast arvan, et see olukord ei oleks olnud teistsugune ka sel juhul, kui me oleks igapäevaselt tol ajal koos elanud. See Remuse juttude lugemine oli ju töö," selgitas Lauri, et näitleja ei pea tööd koju kaasa võtma. "Ma isegi ei osanud igatseda selle järele, see on töö, mida näitleja teeb," selgitas ta. Samal ajal kui teised lapsed ootasid aga pikas järjekorras, et saada omale salvestust "Onu Remuse juttudest", oli Lauril ja tema vennal aga salvestus juba kodus olemas.

Unistus lenduriametist

Tõnu Aava enda isa oli Kehras poeomanik, kes Siberisse küüditati. "Mul on see hiigelhästi meeles, kui ta tuli pärast kahekuulist äraolekut kauplust üle andma, kontor oli meie elutoa kõrval ja sealt läbi kolme automaatidega relvastatud sõduri, ma ei kujuta ette, mis kurjategijat temast ette kujutati, mina läksin läbi nende sõdurite isaga hüvasti jätma," meenutas Aav, et isa saadeti Tallinna Patarei vanglasse, misjärel viidi isa neljaks aastaks Murmanski oblastisse.

Aav oli vaid kaheksa-aastane ning mehe sõnul tegi isa äraviimine tema lapsepõlvele väga palju kahju. "Minu isa polnud mingit kurja teinud. Seal oli mingisugune pisikene kaubandusalane pahandus. See ei olnud isegi puudujääk, sellest ma oleksin aru saanud," ütles Aav, et on lasknud endale sadu kordi seletada, miks isa minema viidi, kuid ei mõista seda tänapäevani. "Tal olid need vead küljes, mis tolleaegsetel aktiivsetel Eesti meestel olid," ütles Aav, et isa kuulus kaitseliitu ja oli raudteelaste ühingu esimees.

Pärast nelja aastat Siberis tuli Tõnu Aava isa tagasi koju. Mehe sõnul ei pidanud tema ema ja isa kunagi vajalikuks poja ellu sekkuda. "Mõlemad olid seisukohal ja ei varjanud seda minu eest, et las poisid teevad, mida nad ise tahavad ja õigeks peavad. Mu vend, kadunuke, kolm aastat vanem, sattus tööle Salvo tehasesse lukksepaks. See oli lihtsalt möödapääsmatu, kuna meil polnud enam söögiraha. Vello jättis kooli pooleli ja läks tööle," meenutas Aav oma venda Vellot, kes neeruvaagnapõletiku tagajärjel noorena suri.

Teatrikooli sattus Aav juhuse läbi, sest unistas hoopis autojuhiks ja lenduriks saamisest. "Ma ütleks, et seda kõrge eani, kuskil seitsmendas-kaheksandas klassis ma mõtlesin selle peale. Aga kuna see oli minu jutumärkides lemmiku matemaatikaga seotud, siis ma sellest unistusest jäin kõrvale. Siin Tallinnas polnud lenduriametit kuskil õppida ka ja see jäi olude sunnil tegemata," ütles Aav.

Kaheksandas klassis hakkas Aav koos kaaslastega looma koolis näiteringi. "Aga et ma oleksin väga unistanud näitlejaks saada, seda ma küll ei mäleta. Mulle meeldis muidugi väline sära, mis selle ameti ümber kohati käib. Mulle meeldisid need kuulsad näitlejad ja kogu see teatrimüstika," selgitas Aav, mis ta lõpuks näitlejateeni viis.

Aav ütles, et isa oli küll maamees, kuid käis pojale teatris kaasa elamas. "Isa käis vaatamas draamateatri üht populaarsemat etendust "Mees, naine ja kontsert", see oli veel pühapäevahommikune etendus. Ta vaatas selle ära ja ütles mulle kummalise lause, et sa oled üks intelligentnäitleja," meenutas Aav.

"Mees, naine ja kontsert" Autor: Heidi Maasikmets/ERR

Näitlejale endale oli au asi teatrikool lõpetada. "Ma ju tassisin koju seda hirmsat närveerimist ja tahet. Ma olin ikka tahtmisest lõhki minemas teatrikoolis. Mul oli kangesti tarvis mitte heaks näitlejaks saada vaid edukas olla. See oli hirmus auahnus," ütles Aav, et auahnus aitas tal laiskusest üle saada.

Tõnu esimene poeg Lauri sai oma nime tänu isa ametile. Samal päeval, kui Lauri sündis, oli Aaval etendus "Kihnu Jõnn", kus ta Laurit mängis. Näitleja Salme Reek soovitas kolleegil pojale seejärel Lauri nimeks panna.