25 aastat Kanadas ja Ameerika Ühendriikides karjääri teinud Raud pälvis eriliste teenete eest Valdo Pandi preemia ja presidendilt valgetähe 4. klassi teenemärgi, kuid kaks aastat tagasi otsustas teha elus kannapöörde ja Eesti Televisioonist lahkuda. Pärast uudistetööga lõpparve tegemist on Raud on enda sõnul justkui uuesti sündinud, kuid globaalsed teemad on jätkuvalt tema leivanumber, mida kajastab nüüd Kuku raadios omanimelises autorisaates. "See oli Kuku poolne ettepanek eelmisel suvel, et kas sa tahaksid midagi teha," selgitas ta ja kinnitas, et oli sellega ka kohe nõus.

Raud püüab oma saates teadlikult vältida Eesti sisepoliitikat, millest räägitakse niigi söögi alla ja peale, aga ka tema tunnistab, et viimasel ajal on käsil teatud mõttes murrangulised ajad. "Tegelikult on see isegi tervitatav, et ajakirjandus on hakanud häirima poliitikuid, sest korraga tuleb meelde, et see ajakirjandus, mida peeti vahepeal juba täiesti meelelahutusväljaandeks, on korraga ennast taas meelde tuletanud ja ajakirjanikuna on see ju väga tervitatav, et meie eriala on taas tähtis."

Neeme Raud oli lapsajakirjanik selle sõna parimas tähenduses. Karjäär Eesti Raadios algas juba 10-aastaselt "Noorte reporterite klubis", 13-aastaselt sai Rauast lasteprogrammi "Mikriveski" saatejuht. Hiljem tulid Eesti Raadio kaastööd Moskvast, kus ta õppis sotsioloogiat. 1990. aastate alguses perega Kanadasse emigreerunud Raud kolis 22-aastaselt iseseisvalt Ameerikasse ning töötas aastaid raadios Ameerika Hääl. Tõeline läbimurre saabus 2004. aastal, kui Raud valiti Rahvusringhäälingu esimeseks USA väliskorrespondendiks.

"New Yorki mineku tore aspekt oli see, et ma olin siis 25-aastane," kinnitas Raud, lisades, et kõik võiksid sellises vanuses kuskile suurlinna minna ja ennast proovile panna. "New York on veel eriti karm koht, sest kui Brüsselis või Strasbourgis sa oled osa Euroopa Liidu ajakirjanduskorpusest, siis New Yorgis on koos selline globaalne ajakirjandusseltskond ja sa pead kuidagi seal eristuma," sõnas ta ja selgitas, et seal on mitmed väga kummalised asjad, millest ta alguses aru ei saanud. "Näiteks välimus on oluline, kui sa jääd Ameerikas pressikonverentsil oma välimuse poolest silma, siis sa oled atraktiivne sellele, kes neid küsimusi vastu võtab."

Tagantjärele tunnistab Raud, et korrespondendi elu tähendas sisuliselt ööpäevaringselt uudiste tilguti all elamist, mis hakkas aastate jooksul väsitama ja süvenes depressiooniks. "Minu ülikoolikaaslased Ameerikas läksid tööle Ameerika kanalitesse, mina jäin Eesti kanalisse, nende palgad tõusid hüppeliselt, minu palk ja sissetulek jäi samale tasemele," selgitas ajakirjanik ja tõdes, et see rikkus ka tema maailmavaadet. "Kui sa pürgid edasi tele-ekraanil, siis sa saad ühel hetkel staariks ja peadki ainult vastutama selle eest, et sa oled hea ajakirjanik, aga mina püüdsin samal tasemel ajakirjandus teha üksinda ja mul ei olnud 10 miljonit ega toimetajaid," sõnas ta, rõhutades, et Tallinnasse tagasi tulles mõistis ta, et on üle 40-aastane ja peab end ikka pidevalt tõestama. "Siis tekkiski segadus, et kes ma siis olen?"

Raud vahendas mõnda aega uudiseid Moskvast, naasis 2015. aasta talvel Eestisse ja töötas aasta aega "Aktuaalse kaamera" uudisteankruna, kuid vaimsed häired jäid teda saatma ja hakkasid üha enam ka igapäevaelu segama. "Ma ei julgenud üle sildade käia ega Moskvas metroosse minna, praegu mul pole isegi seda tunnet enam, aga see kõik oli reaalselt olemas," kinnitas ta ja tõi välja, et püüdis New Yorgis sõpradele seletada, et ärme lähe üle Brooklyni silla, kuna seal pole mitte midagi teisel pool vaadata. "Ma ei tea, mis oleks pidanud juhtuma, kas sild oleks pidanud katki minema või mina oleks alla hüpanud, ma ei tea, aga lihtsalt kartsin, kuskilt tulid mingid foobiad."

"Kui praegu lugeda, mis see ärevushäire on, siis ma vastasin kõigile punktidele," sõnas Neeme Raud ja rõhutas, et toimus salgamine, kuna ta ei saanud töö juures näidata, et tal on sellised mured. "Tekkis ka kaamerahirm, paar korda ma ei saanud "Aktuaalses kaameras" mingit väikest klippi salvestada, mul lihtsalt hakkas paha," kinnitas ta ja mainis, et kui Aarne Rannamäe suri ja ta seda uudist "Aktuaalses kaameras" ette luges, siis tekkis tal tunne, et kas tema on järgmine.

Tuntud uudisteankru läbipõlemine oli seda rängem, et see kõik toimus sadade tuhandete pilkude all. Tema tegelikest probleemidest teadsid vähesed, ent seda enam ringles erinevaid kuulujutte, kuni väidetavate sõltuvusprobleemideni välja. Narkootikumidega pole Raud aga kunagi kokku puutunud. "See on mu suurim saavutus New Yorgis, et ma pole kordagi kokaiini proovinud," sõnas ta ja kinnitas, et alkoholi ei tarbinud ta mitte mõnu pärast, vaid lihtsalt selleks, et magama jääda. "Lihtsalt selleks, et põgeneda kuskile, kogu aeg oli mingi põgenemisvajadus, et unustada ära, et see ratas jääks mõneks hetkeks seisma."

"Pudel veini aitas selleks küll, et magama jääksin, sinna juurde natukene mingisuguseid unerohtusid ka ja siis oligi kõik," selgitas ajakirjanik ja tõdes, et huvitaval kombel sai ta sellest välja. "Kui ma meenutasin, kuidas ma tulin suitsetamisest välja, 25 aastat suitsetasin kaks pakki päevas ja lihtsalt ühel hetkel mõtlesin, et suitse pole minu elus olemas, täpselt sama otsustasin ka alkoholiga, alkoholi ei ole minu elus enam olemas."

Neeme Raud rõhutas, et ta ei vaevelnud mitte ainult alkoholismi küüsis, vaid oli täielikult omadega läbi. "Ma olin lönts, lihtsalt olend, kes liikus, kuid samal ajal olid kõik asjad kontrolli alt väljas," tõdes ta ja tõi välja, et vihkas seda inimest, keda peeglist nägi. "Seda oli ilmselt ka ekraanil näha, et see oli selline suurem mina, aga kui ma hakkasin sealt välja tulema, siis kaotasin 15 kilo," selgitas Raud, lisades, et parimaks juubelikingituseks oli see, et perearsti juures käies olid kõik tema analüüsid korras.

Tagantjärele on Raua sõnul kõige valusam, et oma käitumisega tegi ta haiget kõige lähedasematele. Täna on ta enda sõnul elu parimas vormis, teeb igal hommikul 60 kätekõverdust ja sörkjooksu. Lisaks raadiotööle käib Raud keskmiselt korra kuus turismigruppidega Ameerikas, kirjutab lugusid ajalehte ja tunneb üle aastakümnete taas mõnu rahulikust kulgemisest. "Kui sa oled selles madalseisus, siis sa ei mõtle üldse teiste peale, sa oledki nii egoistlik, et tegeled ainult endaga," kinnitas ta ja tõdes, et sellises olukorras tegeleb inimene sellega, et varjata oma põgenemist teiste eest. "Püüad olla kuskil nurgas, nii et sa ei paista silma, kuigi sa paistad väga silma," selgitas Raud, lisades, et pärast kõike seda on õnneks paljud sõbrad alles jäänud. "Pere on alati alles."