Raivo Sersant alustas muusikakarjääri ansamblis Andromeeda, liikus edasi ansambli Radar direktori kohale ning tegi hiljem koostööd nii Marju Läniku, Ultima Thule kui ka Silvi Vraidiga. Aivar Sirelpuu saabus Tallinna 1981. aastal nõukogude armeest ning alustas Eesti riiklikus filharmoonias tööd estraadiosakonna toimetajana, vahendas "Vikerhommik".

"Meie jaoks oli see aeg jõle äge, et me kõike seda tegime kui uut avastust, uut käiku uude maailma, mida sa polnud kogenud ja nüüd sa said järsku ise teha," ütles Sirelpuu.

Poliitiliste jõududega tuli Sirlepuu sõnul estraadiosakonnas ikka rinda pista. "Keelati ja üritati kogu aeg," ütles Sirelpuu. "Loomulikult meilt küsiti, uuriti, andsime aru. Ma usun, et teatri- ja muusikamuuseumis on nii mõnigi käskkiri olemas, mis on välja antud meie artistidele. Isegi mulle karistuseks," lausus Sirelpuu. Tema sõnul hakati just 1980ndate lõpupoole rohkem tonte nägema. "Miks Jaak Aheliku trummide peale on teip pandud nii, et see näeb välja nagu svastika. Siis anna aru," tõi ta näite.

Sersant lükkas tagasi jutud nagu oleksid Eesti riiklikus filharmoonias teeninud artistid vaid sandikopikaid. "Kui sa olid ikka bändimees ja isegi juhul, kui sa said 14 rubla kontserdi eest ja kui me mõtleme kasvõi nii lihtsalt, et sul oli 30 kontserti, siis sa teenisid juba kolm-neli korda rohkem kui su ema ja isa kodus keskmist palka teenides," Ütles Sersant, et bändimehed said väliskontsertide puhul ka päevaraha, mistõttu polnud neil millegi üle viriseda.

Samas tõdesid mehed, et Läänes oleks sellist masti muusikud teeninud sadu kordi rohkem. "Ega meil detailset teadmist ei olnud. Loomulikult me oskasime inglise keelt, saime lugeda ja nägime Soome televisiooni. Sellel hetkel ei olnud mõtet laskuda masendusse, tuli teha, mida andis teha. See, mida andis teha, oli võrreldes olukorraga, milles me elasime, super," ütles Sersant.

Sersant lükkas tagasi muusik Mikk Targo sõnad, et pärast Jaak Joalat oli nõukogude Eesti kõige kõvem artist Gunnar Graps. Tegelikult olid Grapsi kontserdid lihtsalt need, mis rohkelt tähelepanu püüdsid ja Tõnis Mägi ning Anne Veski olid need, kes andsid staadionikontserte. "Tema publik oli lihtsalt üleskeeratum ja aldim autosid ümber keerama. Gunnari ees müts maha selle eest, et ta ei laulnud minu teada kordagi vene keeles, mitte et ma oleksin vene keelt vihanud, ta tegi seda eesti keeles ja inglise keeles. Ta jäi alati oma liistude juurde, müts maha, ta oli revolutsionäär selles mõttes," meenutas Sersant.

Sersanti sõnul pole juba ammu saladus, et tegelikult maksid Venemaa suured mänedžerid Jaak Joalale mustalt, et ta nende programmides esineks. "Ega seltsimehelikku asjaajamist ei saa ju varjata ja öelda, et seda ei olnud. Seda oli tunduvalt rohkem kui tänapäeval. Võib-olla tänapäeval käivad need asjad teistmoodi, tehakse mingites muudes väärtustes vahetuskaupu. Aga toona oli raha väga oluline ja kõik tahtsid raha teenida," ütles Sirelpuu.

Sersant meenutas, et filharmoonias oli kordi, kus sularaha lihtsalt otsa lõppes. "Ma tulin Venemaalt ja tõin lausa sularaha, andsin filharmooniasse kassasse ja selle eest sai maksta palka," lausus ta. Samas rõhutas Sersant, et estraadimuusikud ei pidanud klassikalist muusikat üleval, nagu tihti räägitakse, sest kõik toimus riigieelarve alusel ja klassikalisele muusikale oli ette nähtud oma raha.

Sirelpuu kinnitas, et raha ei voolanud kartulikottidega kokku filharmoonia raamatupidamisse, vaid see läks kultuuriministeeriumisse.

Kolmapäeval, 17. aprillil kell 19.00 astuvad Maarjamäe lossi tallihoones rahva ette Eesti legendaarsete ansamblite mänedžerid ja kontserdikorraldajad, hallid kardinalid Ari Dubin, Raivo Sersant ja Aivar Sirelpuu. Õhtut juhib Sten Teppan.