Raho Aadla: tants tervi(s)tab! ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Raho Aadla
Raho Aadla Autor/allikas: Harri Rospu

Ma mõtlen tagasi oma esimesele mälestusele, mis mulle seoses tantsimisega meenub ja keha läbistab jõuline mõnujudin, mis taaselustab mälestuse esmakordselt kogetud naudingust lasta enese mõttel ja meelel tantsiskledes joobuda ühes isa Heilo armutust kitarriküttest rütmiseeritult akordilt akordile rokitud William Butler Yeatsi tekstiga "Punane Hanrahan".

Viisi päritolu ei suuda Heilo enam mäletada. Kunagi ta teadis seda. Aega on möödunud. Minevikku vaadates eeldab ta, et see on mingi iiri rahvaviis, aga haara nüüd kinni, kustkohast see tuli ja kuidas tekstiga taolisesse tervikusse jõudis, mille nõiduslik mõju mul siiani meeles püsib. Teadmine, mis minus esimene kord tantsides, mida olen võimeline oma sinisilmadesina taga sündivates kujutlustes vaimulendu vabastades taaskordses korduvuses korduvalt nägema ja kogema, sündis, püsib minu ihulises olemasolemises edasi.

Ma tunnen seda oma viimseski ihuliikmes. Tants tervitas mind ja ma mõistsin, et lubades enesel sellesse vabaneda, loob see võimaluse olla iseendale tervistav. "Punane Hanrahan" on lugu sellest, kuidas juunikuus jalutades laulab Hanrahan omaette laulu, mis talle unelemise ajal oli keelele tulnud. Laulu refrään kõlab sedasi:

Punarebane sosistab tasa:
"Mis maailma hukutab?"
Päev naeratab mahedasti,
Kuu ratsmeid mul sikutab,
Kuid punarebane lausub:
"Ära ratsmeid tal sikuta,
Ta sõidab sinna linna,
Mis maailma hukutab."

Mina olen nelja-aastane ja mu vend Heigo kuuene ning me tantsime hullunult
pruunides toonides mustrilise kange mistravaiba peal. Ma ei tea, mida Heigo mõtleb, aga mina olengi see punarebane, kes on nõtke, teadlik, voolujooneline, terav ja täpne.

Hüplen üles-alla ja naudingutunne sees on lihtsalt nii jõuline, et lenda või lõhki.
Kitarriga laulda hõiskav Heilo istub toolil, mis on keset suurt tuba seisva ümmarguse laua peal. Ta kõrgub taevasse kui monument muistsest lauluheerosest ja tema loodav heliilm on allikas, milles pulbitseb joovastusnektar. Kui ta lõpetab, palume tal taaskord algusest alustada. Ta laulab surma kondisest käest, armastusest, sinisilmsetest kuningatütardest, kes ringmängus tantsivad, südames tukslevast verest, tähehiilguses taevast ja ikka taas punarebasest ning maailma hukutamisest. Mina ja Heigo jookseme kui sõgedad ümber ümarlaua, kalpsame kiiktooli taha, hüppame vedruvoodil, roomame laua all, keksime kikivarvul ja lööme lustilabajalga.

Ühtäkki mõistan, et kui Heilo helisemine on joovastusallikas, siis sinna sukeldudes jõuan lõpuks iseendani ja mu omaenese teadlikkusteravik kandub vastvahetus suunatuses meelelt meelele. Ma olen terviklik ühtsus iseendas, mistõttu allikas on allikas vaid seetõttu, et mina oskan taibata sellest sõõme rüübata. Joovastumisvägi on järelikult peidus minus endas ja väline mõjur uuristub vaid mõnetiseks ihusse, lubades mu väel värskenduda. See annab mulle veelgi hoogu juurde. Heigo ja Heilo jätkavad samuti – ma ei oska ikka veel arvata, mida nemad mõtlevad, aga ma olen tõeliselt õnnelik, et saan nendega selles joobumises koos olla.

Ma tajun aega tõelisemalt, sest tantsides tunnen ma, et ma olen olemas oma pidevas värskenduvas väekuses. See on elus olemise pühitsus, milles olevikuline hetk on paljastatud ja sellest innustununa julgen viskuda veelgi sügavamale igavikulisse liikumisse, mis eal ei lakka, vaid ikka ainult annab takka. Teades, et seisak on kõigest ootel liikumine ja seetõttu sellegipoolest liikumine, võtan eneses voli jõuda enda kohta tõdemuseni, et olen oma ihulisuses samal ajal nii lõplik kui ka lõppematu. Ma olen iseendaga ringluses olev Uroboros, kes toitub enese liikumise otsatust olemisest.

Aastad on möödunud. Ma leian elava katkematust liikumisest ja enese loomisest
pidevalt uusi vahendeid, kuidas rikastada väge, mis lubab olemist nautida selle
võrratuimas imelisuses. Tants on miski, mida julgen möödanikku vaadates pidada
ammendamatuks varaks, mis on muutnud mu elu rikkalikuks ja päikseliseks. Kui on hea, siis tantsides muutub olemine veelgi vingemaks. Kui on halb, siis tantsides paraneb tasapisi meeleolu – liikumine kingib rammestust, mis viib mind unele, kus tantsiskledes saavad vaevad ravitsetud. Kui seisak rammutab olemise raskust, rahustab mind mõte, et liikumine on kõigesti liigutuse kaugusel. Tuleb lihtsalt alustada ja seejärel samm-sammult edasi liikuda. Isegi, kui ma ühel hetkel enam ei jaksa, siis tean, et peagi jõuan taas seisu, kus ilma tantsimata lihtsalt ei kannata olla.

Olen oma senises elus jõudnud nii mõnessegi paika siin maamuna peal ja üks ühine joon, mis kõiki inimesi ühendab ja milles olen alati täiesti veendunud olnud ning siiani pole mu kogemused andnud põhjust oma uskumuses kahelda, on kindlalt see, et me kõik tantsime. Piirkonniti ja erinevates mõtteruumides avaldub tantsimine omaenesele iseloomulike tunnuste kaudu, kuid olemas on see igal juhul. Me tantsime üksi. Me tantsime koos. Me tantsime proovisaalis. Me tantsime pargis (kusjuures sellega võiks läänemaailmas märksa rohkem tegeleda!). Me tantsime metsas. Me tantsime päiksepaistes ja kuukumas. Me tantsime kodus peegli ees, lubades oma edevusel end peeglist piielda. Me tantsime lõkke ümber. Me tantsime suletud silmadega ja avastame sedasi oma siseilma saladusi.

Me tantsime selleks, et meeldida. Me tantsime iseenda rõõmuks. Me tantsime vihmas ja tuules. Me tantsime, et toetada. Me tantsime, et püsida vormis. Me tantsime, et leevendada pingeid. Me tantsime, et hõrendada õhku ja tuua ruumi selgust. Me tantsime, et leida eneses selgus. Me tantsime, sest me tunneme, et antud hetkel ei ole teisiti lihtsalt võimalik. Me tantsime, sest meil on igav. Me tantsime, sest meil on põnev. Me tantsime selleks, et leida ühine rütm. Me tantsime sedasi, et endalgi hakkab aeg-ajalt naljakas. Me tantsime, et avardada oma piire. Me tantsime selleks, et tantsimata ei jääks. Me tantsime, et särada. Me tantsime, et täiustuda. Me tantsime, et püsida noore ja õnnelikuna. Me tantsime, sest me tähistame vananemist. Me tantsime, et taas tantsida. Me tantsime muusika ja muude helide saatel. Me tantsime, et unustada. Me tantsime, et oleks, mida mäletada. Me tantsime, et üksteiselt õppida. Me tantsime, sest see teeb meid õnnelikuks.

Me tantsime ja tants tervi(s)tab meid!

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: