Matkajuht Romet Vaino: loodusesse minekul on kõige tähtsam see, mida sa iseenda kohta teada saad ({{commentsTotal}})

Foto: Romet Vaino

Saates "Hommik Anuga" oli külas matkajuht Romet Vaino, kes tegelikult arvab, et tema kirglikuks loodushulluks nimetamine on isegi kodusem ja mõnusam väljend. Sel talvel võttis Vaino ette katsumuse, mille käigus käis ta maha enam kui 30 km ja seda suurte miinuskraadidega.

Vaino teekond kulges läbi kuue raba. Ta ka ööbis rabas. Vaino peab end ise rohkem hedonistlikuks loodusenautlejaks.

"Tavaliselt, kui ma käin, siis ma käin niimoodi, et ma ei sea endale mingisuguseid ajalisi piire, ka piiranguid. Ma lihtsalt lähen ja teen niimoodi, et mul oleks endal mõnus olla. Ja siis ma otsustasin, et võiks vahelduse, aga ka kogemuse mõttes proovida hoopis midagi sellist, et mul on siht silme ees. Käin need kuus raba läbi, mis mulle tee peale jäid ja teen enda jaoks kõige pikema räätsadel rännaku, mis mulle seni on pähe tulnud."

Kui Vaino oma katsumust alustas, näitas kraadiklaas temperatuuri –19 ‎°C. "Aga päeva peale see kukkus nii palju, et lõpuks oli seal –5 või midagi sellist."

Ta selgitas, et tänapäeval on varustus niivõrd hea, et kui sul on olemas talve jaoks mõeldud matkakindad, siis sa saad väga hästi hakkama. "Oluline on lihtsalt see, et sa pead olema kogu aeg liikumises. Sellist kohalseismist on üsna vähe." Ta kinnitas, et magas magamiskotis soojas.

Vaino sõnul andis see katsumus talle seda, mida ta käib kõige enam ka looduses otsimas – pilguheit iseendasse. "Mul on tunne, et inimesed sageli teavad väga väikest protsenti iseendast. Aga mida rohkem sa erinevatesse olukordadesse end paned, seda rohkem sa õpidki iseennast tundma ja sul tekib iseendaga mõnus kodune side. Sa muutud enesekindlamaks inimeseks."

Ta märkis, et kui varem raba on tähistanud väheviljakat maastikku, kus on kerge ära eksida ja natuke eemalepeletav, siis tänases maailmas, kus esiteks müratase on väga kõrgeks läinud ja reklaamitööstus üritavad inimese tähelepanu nimel palju vaeva näha, siis rabamaastik on üks ideaalsemaid paikasid, kuhu minna eesmärgiga end välja lülitada.

"Tänu sellele, et ta on selline avar maastik, siis seal tekib see tunne, et sul on ruumi olla," lisas Vaino.

Ta tõi välja ka kaks olukorda oma katsumuselt, esimene neist seotud inimeste hirmudega. "Me kardame igasuguseid asju, olgu nad tõesti needsamad loomad või maod või puugid. Aga me ei oska neid asju sageli üldse karta, mis meiega võivad juhtuda. Ühel korral oli niimoodi, et ma käisin sellisel soisel alal, kus jõgi oli vahepeal üles kerkinud, jääkaas oli peale tekkinud ja siis ta oli uuesti langenud. et oli selline kahekihiline jää," selgitas ta.

"Alguses ma kõndisin seal oma selliste kuresammudega, et ma igast pealmisest jääkihist astusin läbi. Ühel hetkel see jää hakkas uuesti kandma ja ma harjusin sellega ära. Ja siis ma kõndisin kõrkjate vahel ja ühel hetkel see jää mu jalge all muutus õhemaks ja siis ma kukkusin läbi alumise jääkihi peale. Aga see kukkumine oli 20–30 cm ja ma kukkusin selle kõrkja terava tipu omale silma. Õnneks küll silmanurka. Hetkeks ehmatasin, et olen nüüd kaotanud nägemise, aga pärast 10–15 minutit nägemine taastus ja hiljem siis koju minnes ma nägin, et silm oli silmanurgast täitsa katki. Selliste jaburate olukordade eest me enamasti ei ole kaitstud."

Vaino teine olukord oli seotud loomadega. "Mul on kaks-kolm korda juhtunud sellist asja, et kui suvisel keskpäeval, mil loomadel on pigem uimane aeg, kus nad nii väga ei tegutse, siis samamoodi sellised soised jõeluhad, kus on kõrge taimkate, peaaegu rinnuni võib see taimestik seal olla, on olnud, et kuuled paari meetri kaugusel sellist tugevat mütsu ja saad aru, et oled kellegi üles ehmatanud."

"Sa ei tea, kes see on, selle mütsu järgi lihtsalt tundub, et keegi kogukam tegelane, ja siis sa kuuled seda, kuidas ninasõõrmetest käivad sellised õhupahvakad välja ja siis hakkab selline urin. Mõlemal juhul on need olnud metssead. Nad magavad seal rohu sees ja tegelikult ega loom selles osas inimesest erinev. Kui ajada magav inimene üles, siis ilmselt ta on samamoodi pahur. Siiamaani on lahenenud kõik väga viisakalt. Ma olen lihtsalt jäänud paigale, loom rahuneb maha ja läheb oma teed."

Vaino kordas lõpetuseks veel kord, et iseenda tundmaõppimine on matkamise juures kõige tähtsam. "Loodusesse käiku vaadatakse küll rohkem kui keha füüsilist liigutamist ühest kohast teise, aga kõige tähtsam on see, mida sa iseenda kohta teada saad."

See on tema meelest täpselt vastand sellele tänapäevasele laialt levinud mõtteviisile, et inimestel on pikad nimekirjad paikadest, mida nad soovivad külastada. "Aga ühel hetkel on oht, et see võibki muutuda linnukeste kogumiseks, et käin ära, teen pildi – tehtud, järgmine. Enam ei minda süvitsi selle kogemusega."

Toimetaja: Merit Maarits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: