Hannes Kaljujärv: isa-poja vahelised konfliktid on vajalikud, et neist midagi õppida ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold/ERR

Saates "Hommik Anuga" on pühapäeval külas isa ja poeg ehk Hannes ja Rasmus Kaljujärv, kes räägivad oma ajast koos laval ning läbisaamisest üldiselt. Mõlemad tõdesid, et suhted on olnud kord soojemad, kord jahedamad. Hannes Kaljujärv tõdes, et konfliktid on isa-poja vahel isegi vajalikud, sest neist on midagi õppida.

Rasmus ja Hannes Kaljujärv on koos laval olnud alates 1984. aastast. Laupäeval, 20. aprillil esietendub neil järjekordne tükk, kus nad koos on – "Pikk päevatee kaob ööse", mille lavastaja on Üllar Saaremäe.

Rasmus Kaljujärv oli esimest korda laval 3-aastasena, kui ta astus üles Aivar Tomminga tükis "Ma langesin esimesel sõjasuvel". Kokku on tal 35 aastat lavastaaži, samas kui tema isal on ainult napilt rohkem – 40 aastat.

Hannes Kaljujärv märkis, et poega väiksena Tomminga tükiga laval nähes tundis ta, et temas on orgaanika, loomulikkus. Rasmus Kaljujärv tunnistas, et tema jaoks oli see mäng, kuigi mingisuguseid kopikaid ta selle eest sai.

"Üks asi oli see, mis oli laval. Teine asi oli see, mis seal lava taga veel oli. Seal oli ju veel lapsi ja lavastused olid pikad, kolm tundi ning ega ma kogu aeg laval ei olnud. Kõik see elu, mis lava taga toimus ja kõik keldrid ja pööningud, mis Vanemuise teatris on, on läbi kolatud. Seal taga toimus tohutu mäng."

Üksteisele õpetussõnu ei jaga

Hannes tunnistas, et Rasmus oli oma tegemistes täiesti vaba. "Ma ei mäleta küll, et oleksin midagi öelnud." Rasmus sekundeeris sellele, lisades, et isa ei ole kunagi talle õpetussõnu jaganud, ka mitte Lavaka ajal ega ka nüüd, kui nad on teinud proovi uue lavastuse tarvis.

Aga Rasmus ei ole mingeid õpetussõnu ega nõuandeid jaganud ka isale. "Ongi selline omavahel kinnine asi. Mis ei tähenda, et ma ei vaata. Ma võin praegu öelda, et mulle meeldib see siiralt. Selline heldimus, mis näitab juba seda, et närvid hakkavad läbi minema."

"Hommik Anuga" 14. aprillil, Rasmus ja Hannes Kaljujärv Autor: Kairit Leibold/ERR

Enda ja poja suhetest rääkides tõdes Hannes Kaljujärv, et muidugi on nende elus teatavatel põhjusel toimunud teatud kaugenemine, sest kogu elu nad koos elanud ei ole. "Aga elu on niimoodi läinud. Ma olen tundnud ennast pärast seda väga halvasti, hetketi. Aga mis siis teha? Niimoodi on läinud."

"Meie suhted on olnud kord soojemad, kord jahedamad. Aga see on meie elu," lisas Rasmus Kaljujärv.

Konfliktid on loomulikud ja isegi vajalikud

"See on ka loomulik, et kui isa ja poeg elavad ühe katuse all, võib-olla magavad ühe teki all, ka siis tekivad nende vahel konfliktid. Neil peavad konfliktid olema lihtsalt. Nii on ette nähtud. Aga need konfliktid on vajalikud selleks, et neist kasvada ja neist midagi õppida," jätkas Hannes Kaljujärv ja tunnistas, et mentaalselt isaks saamiseks kulus tal palju aega.

"Mina ei mäleta seda aega, kui ma oma isaga ühe katuse all elasin. Mulle ei ole kunagi tehtud takistusi oma isaga kohtumiseks. Me oleme alati lävinud, see uks on olnud alati minu jaoks olnud avatud, ma võin tulla ja minna, siis, kui ise tahan. Ma olen oma isa tundnud ikka läbi teatri. Teater oli see ühine koht, kus me kõige rohkem kohtusime ja lävisime."

Rasmus Kaljujärvel tuli tõdeda, et kõige rohkem on ta isa talle õpetanud ikkagi näitlemist. "Päriselt ka, sest kõigile minu teadmistele ja oskustele on põhja pannud ikkagi isa," ütles ja ta lisas, et on teda käinud ju kogu aeg käinud teatris kõrvalt vaatamas. "Lapsena või isegi puberteedina sul ei ole analüütilist võimet aru saada, miks, mida ja kuidas ta midagi teeb, aga sa vaatad ja vaatad ning millegi pärast pakub huvi ja midagi sa ju salvestad."

Laps sai laval kogu aeg surma

Rasmus Kaljujärv enne Lavakasse minemist lavale umbes kolm aastat ei astunud. "Mul oli juba päris nälg tekkinud." Aasta aega õppis Rasmus Kaljujärv ka teoloogiat, sest Lavakasse ei olnud tol aastal, kui ta keskkooli lõpetas, vastuvõttu.

Rasmus Kaljujärv meenutas ka Lavaka ajal tehtud osatäitmist 2001. aastal Eesti Draamateatris Tiit Ojasoo lavastatud tükis "Tõeline inspektor Koer", kus ta mängis laipa.

"Ma olin eeslaval liikumatus positsioonis 50 minutit. Vahepeal lükati mulle diivan peale, aga diivan oli niisama suur nagu mina seal all. Aga ma ikka seal liigutada ei saanud. Hingata sain natuke paremini, aga siis tõmmati jälle diivan ära ja ma pidin laip olema. Minu hetk saabus siis, kui oli juba kummardamine ja järsku laip tõusis üles." Ta tõdes, et see oli füüsiliselt väga ränk kogemus.

"Hommik Anuga" 14. aprillil, Rasmus ja Hannes Kaljujärv. Autor: Kairit Leibold/ERR

Rasmus Kaljujärv meenutas, et ta ema kunagi ütles, et ta on mõelnud selle peale, et kuidas lapsele on mõjunud see, et ta on mänginud erinevates lavastustes, kus ta kogu aeg surma saab. ""Macbeth" – tapeti ära, "Aeg tulla, aeg minna" – Indrek saab surma, siis "Robin Hood", eks ole. Seal oli veel neid. Ma sain järjest väikse poisina kogu aeg surma igal pool. Ei tea, kuidas see on lapsele mõjunud."

Hannes Kaljujärv laipa mängima pole pidanud. "Aga ühes lavastuses – ma ei hakka nime nimetama – lavastus algas niimoodi, et umbes 30–40 minutit pidi seltskond seisma. Ta ei pidanud liikumatult seisma, aga ta pidi seisma ja peategelast kuidagi kuulama. Ja ma mäletan, et ükskord oli mul pohmell – praegu selliseid asju ei ole, aga see oli kaugel ennemuistsel ajal – küll oli raske olla paigal. Mingi vibra oli sees. Aga see oli üks kord."

Rollides rääkides tunnistas Hannes Kaljujärv, et kui tema käest küsitakse intervjuudes unistuste rolli kohta, siis ta ei oska kunagi midagi öelda. "Ma olen tõesti kuidagi palju saanud."

Rasmus Kaljujärvel unistuste rolli ei ole. "Minu jaoks on palju olulisem see, et minnakse lavale teadmisega, miks sinna minnakse ja et sinna lavale minnakse ka mõttega. Siis ei ole üldse oluline, kui suur või väike roll seal on. See õnn mul NO99 teatris oli ja ma olen sellega väga rahul."

Poliitolukord ajab vererõhu üles

NO99 sulgemisest rääkides märkis Rasmus Kaljujärv, et neil oleks väga palju seda, millest praegu tükke teha. "Ma ei saa kuidagi leppida sellega, mis meie ühiskonnas praegu toimub. Kuidagi on see vanker, mis on uhkelt ja innovaatiliselt kolistanud vabaduse tuules, siis järsku on mingi hall keskealiste meeste kamp, kes on selle vankri kaaperdanud ja tahavad hoopis teise poole sellega sõita. Ma ei saa sellega kuidagi nõus olla."

"Hommik Anuga" 14. aprillil, Rasmus ja Hannes Kaljujärv Autor: Kairit Leibold/ERR

"Kes siis veel, kui kultuuriinimesed, kellel on terav sotsiaalne närv ja kes näevad neid asju natuke kaugemale kui lihtsad tööinimesed. Kes siis veel, kui meie ei peaks seda ütlema? Lisaks noored inimesed – kuulge, noored – teie, kes te lõpetate praegu keskkooli – praegu on keskealised mehed otsustamas teie elu üle. Te olete sündinud vabas Eestis ja te olete harjunud sellega, et teil on vabadus teha ja mõelda ükskõik mida. Aga praegu on ühed hallid mehed, kes tahavad neid vabadusi hakata piirama. Ma ütlen, et te võite nüüd öelda, te peate nüüd ütlema, sest pärast on hilja. Ei saa vait olla, see ongi demokraatia."

Hannes Kaljujärv tunnistas, et ta Eesti praeguse poliitolukorra suhtes nii kirglik ei ole, aga ta on Rasmusega 100 protsenti nõus. "Aga ta on sellel alal märksa teravam pliiats kui mina. Tegelikult ka. Siiralt."

Rasmus Kaljujärv tunnistas, et ülepäeviti arutavad nad poliitika teemal ka "Pikk päevatee kaob ööse" lavastaja ja vastse riigikogu liikme Üllar Saaremäega. "Ma nüüd selle olen ära õppinud, et ma enam õhtul seda suurepärast saadet "Esimene stuudio" ei vaata, sest mul uni läheb muidu päris halvaks. Aga ma vaatan hommikul, kohvi kõrvale. Siis vererõhk tõuseb ja saad hea paugu hommikuks, et terve päev hakkama saada, sest see, mis sealt tuleb.."

Lühike süütenöör

Rasmus Kaljujärv, kes praegusel ajal on vabakutseline, loodab, et nüüd on rohkem aega perega jalutamas käia. Ta on kahe lapse – 2- ja 4-aastase – isa ja Hannes Kaljujärve sõnul mustermees. "Ma nägin, kuidas ta mängis nendega. Pani endale karukostüümi selga ja hüppas ning kogu aeg tegeles nendega."

"Lapsed õpetavad sulle nii mõndagi ja õpetavad sind ennast tundma. Oma lastega koos olles näen, kuidas ma olen oma isaga nii sarnane. Isa on väga kärsitu inimene, ma olen veel kärsitum," märkis Rasmus Kaljujärv.

"See väljendub selles, et see süütenöör on kuidagi väga lühike. Kui ikka ei saa midagi tehtud nii nagu tahaks, siis sealt kasvab üle pea see plahvatus, enam ei kontrolli. Ise saad samas aru, et see tuleb, plahvatab ära ja kohe hakkab kahju." Ta lisas, et tütrel on tal veel lühem süütenöör.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: