"Keegi vist ei kasutagi kunagi seda sõna, et "tööl". Me ütleme, et me oleme valves. See ongi selline südameasi, et sa tahad kedagi aidata ja olla abivalmis ja inimestele olemas. Natuke teistmoodi sisemine asi. Ei ole niimoodi, et "ah, täna hommikul peab jälle tööle minema". Rutiini kunagi ei teki. See on huvitav, põnev ja kunagi ei tea, mis sind ees ootab," rääkis rammumees ja päästja Marko Remlik.

"Mulle sobib see selles mõttes ka, et on vabu päevi, mil saab rahulikult trenni teha. Samas on meil siin ka jõusaal olemas ja saab midagi ka siin ära teha," lisa ta.

Kolleegid märkisid, et ilmselt on Remlik tõesti nende kõige suurem ja tugevam mees. "Sööb küll kõige rohkem," märkis komando pealik Janno Rodendau. "Meil on kuidagi hästi need mehed siia sattunud, et kõik on spordimehed ja enamus on juba lapsepõlvest saati sõbrad olnud. Personalivalik on meil õnnestunud."

Remlik tunnistas, et päästes töötamine oli isegi tal väike lapsepõlveunistus- Ta usub, et tänu sellele, et enamus neist on komandos sõbrad juba lapsepõlvest saati, annab kindlasti ühtekuuluvustundele juurde. "Kui sa tead juba inimest nii läbi ja lõhki, siis see annab sulle aimdust, kuidas ta mingis olukorras ka käitub. See on tegelikult päris tähtis."

Ta märkis, et inimelude päästmist võtavad nad tavalise asjana, sest see on nende töö. "Kunagi ei mõtle, et tegid midagi ära ja päästsid kellegi elu. Otseselt ei mõtle niimoodi. Lihtsalt lähed teed oma asja ära ja tuled tagasi ning oled valmis järgmiseks asjaks."

Remlik tõi näite, et suur ramm tuleb kasuks näiteks siis, kui vaja kedagi majast välja tuua. "Kui sul on haare tugev ja sa jõuad kanda suurt raskust, siis see on oluliselt kergem minu jaoks kui mõnele väiksemale inimesele, kes ei tegele sellise spordialaga. Temal tõmbab kindlasti kiiremini keti maha."

Aga kui tegemist on metsatulekahjudega ja voolikutega tuleb metsas 12 tundi järjest edasi-tagasi joosta, vedama ja tassima, siis seal hakkab kehakaal ja kõik rolli mängima. "See on vastupidavusspordiala. Seal ei olegi vist vahet, mis spordialaga sa tegeled. See päästetöö, juba see keskkond on nii jõhker alati, et ükskõik, mis mees sa oled, see tõmbab su ikka täiesti tühjaks ära."

Kuigi on ette tulnud juhtumeid, kus põlengust välja toodud inimest elule aidata ei õnnestu, unustab Remlik sellised asjad kiiresti ära. "See on hea, et sa ei jää selle peale mõtlema, et see ei jää närima."

"Seltskond komandos on lõbus ja kõik viskavad kogu aeg nalja ning unustad need asjad vestluse käigus ära juba," lisas ta.

Komandos peavad kõik tugevad olema, märkis meeskonna vanem Meelis Tamlak. "Meil on kehalised katsed, mis tuleb kõigil ära teha. Aga eks igas vahetuses on mõni jõumees. Meil on peale Marko neid rohkem."

Remlik tunnistas, et rammumehe-sport oli armastus esimesest silmapilgust. "Ma olin keskkoolis, ma arvan, et see oli 10. klass, kus sõber Erik tegeles ka selle rammuspordiga. Siis oli selline mees nagu Janek Tobi ja Andrus Murumets käisid siin trenni tegemas. Ükskord pärast jõusaalitrenni ma tulin riietusruumist välja ja jooksin nendega kokku. Oleks nagu vastu seina jooksnud. Kõik sellised põkid tulid vastu. Mul oli hetkega selline tunne, et ma tahan ka selliseks saada."

Ta märkis, et see ongi selline maamehe ala. "Kivide tassimine, tõstmine, raskete asjade kandmine turjal, käte otsas, kus iganes. Kõik, mida vähegi annab tõsta, seda tõstetakse, visatakse, lükatakse ja tõmmatakse. See on nii mitmekülgne, sest jõud ei ole lihtsalt ainult jõud ega tugevus, vaid seal on plahvatuslik jõud, kiiruslik jõud, vastupidavuslik jõud, võimsus. Need kõik kategooriad tulevad välja ainult rammumehe spordis, kuskil mujal spordis nii laiamastaapselt seda jõudu ei haara nagu rammumehe sport."

Rammusport on Remliku sõnul nii mitmekülgne ja pakub nii palju võimalusi ennast arendada. "Keha arendad ka nii mitmekülgselt, et oled igatepidi tugev. Mulle meeldib see tunne, kui oled tugev."