Mis saatega on tegemist?

Populaarse muusika ajalooga tegeleva saatega "Popikroonikad", kus igas saates on erinev teema. Teema võib olla žanr või stiil, plaadifirma või skene, artist või bänd. Iga saade räägib loo mõnest põnevast ja tihti mõjukaks osutunud subjektist dokumentaali vormis ja pea alati kronoloogiliselt. Ehk millest sai miski alguse ja kes neid mõjutasid, järgneb nende lugu koos olulisemate muusikapaladega ajaloo vältel ja lõpus võtame tihti kokku, keda nemad omakorda mõjutasid.

"Popikroonikad"on inspireeritud BBC6 Music raadiodokumentaalidest. Saate eelkäijaks oli 2017. aastal sarnaselt BBC6 Musicuga tehtud ühekordne psühhedeelia 50. aastapäevale pühendatud saade "Psühh 50". Sealt tuli ühine otsus raadioperega ja entusiasm jätkata sama formaadiga ning nüüdseks ongi meil pea kaks hooaega "Popikroonikaid".

Artist, keda oled kõige rohkem oma saates mänginud?

Seda ei saa eriti "Popikroonikates" juhtuda, kuna iga kord on uus teema. Seega, kui nui neljaks ikkagi nalja pärast otsida, peab see olema mõnele artistile pühendatud saade, kelle lood olid lihtsalt lühemad. Äkki siis Marc Bolan ja T-Rex.

Kuidas leiad uut muusikat?

Kuigi mu saade ei hõlma enam uut muusikat - see lõppes eelmise aastaga -, tegelen iganädalaselt uue muusika kuulamisega, seda mitte ainult raadio jaoks, vaid ka päevatöö ehk plaadipoe jaoks. Iganädalased Allmusicu uudiskirjad annavad hea ülevaate popist ja rokist džässi ning avangardini välja, omakorda kammin igakuise muusikaajakirja Mojo uute albumite mahukaid ülevaateid.

Kes on sinu iidolid?

David Bowie, David Attenborough, Gene Clark ja Brett Anderson.

Kas ise raadiot kuulad? Kui kuulad, siis mida?

Kusjuures aina enam. Kõige rohkem Raadio 2'te, aga veidi ka IDA Raadiot. Välismaa raadiotest juba mainitud BBC6 Music ja olen ka sattunud Ameerika NTS-i järelkuulamiste otsa, kus tihti päris spetsiifilised saated.

Vinüül, CD, mälupulk, arvuti või miski muu? Miks?

Töö mõttes on lühike vastus kõik. Mul tegelikkuses pole vankumatuid eelarvamusi kuni vaid selle maani, et kui sulle mõni album meeldib ja sa kipud seda korduvalt kuulama, võiks see sul olemas olla füüsiliselt. See tähendab palju enamat ja olenevalt sinust endast on seal ka eeliseid. Isiklik kollektsioon koosneb nii CD'dest kui vinüülidest ja kuulan mõlemaid üsna võrdselt. Linnapeal liikudes kõrvas muidugi digifailid. Raadios või plaadimängijana kuskil lokaalis läheb samuti kõik. Raadios, kui nii mõnegi teemaga pole mõistagi kõike enda varamust võtta, tuleb ka striimimine käiku. Okei, tunnistan, et on isegi natuke kassette, aga neid pole hetkel küll kuskilt kuulata.

Plaat, mille võtaksid kaasa üksikule saarele? Miks?

The Kinksi "Kink Kontroversy", kuna seal on lugu "I'm On An Island"!

Viimane plaat, mille ostsid?

Päris värske muusika: Steve Gunni "The Unseen In Between". Jääb loota vaid, et Raadio 2 jätkub veel vähemalt veerand sajandit ja saan kunagi heietada "Popikroonikate" 27. hooajal, kuidas meil oli 2010. aastate slacker-alt-country-folk teema ja sedasamust plaati mängida.

Viis lugu, milleta ei kujuta enda elu ette?

The Beatles – "In My Life"

Love – "You Set The Scene"

David Bowie – "Moonage Daydream"

Suede – "My Insatiable One"

Spiritualized – "I Think I'm In Love"

Lugu (või plaat), mida oled alati vihanud? Miks?

Vihkamiseks jääb aina vähem aega. Seega ma lihtsalt ei pane enam halba muusikat tähele, selleks ei jää kalendrisse ruumi. Mis aga vahel häirib, on kui ülistatakse mingit bändi, mis on minu meelest niigi ammu kohutavalt ülehinnatud. Muse on eriline kurjuse allikas, kes oleks pidanud reaalaineid edasi õppima jääma. Anders, hei!

Miks peaks sinu saadet kuulama?

Sest "Popikroonikad" lisab muusikale selle "miks?", "kuidas?" ja "millal?" faktori, üritades luua terve pildi meile oluliste ja armastatud artistide karjäärilugudest. Veel parem, kui leiad mõne osa, mis avardab silmaringi teemale, millega pole kokku puutunud, sest siis avastad uut ja saad kogu loo ühe hoobiga.

Mul hakkab vahel mõnd teemat uurides kohutavalt kahju, kui mõned fantastilised artistid või liikumised on vajunud unustuste hõlma ja see on see vähekenegi, mida saan anda, et inimesed neid avastaksid ja vääriliselt naudiksid.