Tantsuõpetaja Alar Orula: tantsimine on ürgne soov ({{commentsTotal}})

Alar Orula
Alar Orula Autor/allikas: Jakob Meier

Alar Orula lõpetas 2014. aastal Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti osakonna ning on sellest ajast peale tegelenud nii tantsimise kui ka
õpetamisega Võrus ja Tartus. Aprilli lõpus Viljandis toimuva Tantsunädala ja rahvusvahelise tantsupäeva raames rääkis Alar õpetamisest, vanusest, lihasvalust ja tantsust üldiselt.

Miks inimesed tantsima peaksid?

Miks mitte? Keha ei ole meile antud ainult kõndimiseks. Tantsimine on selline ürgne soov, mis tekib niikuinii, ka kõige puisematel inimestel. Eriti, kui on soodsad tingimused: hea tuju või mingid suured kordaminekud, mõnele mõjub muusika eriti väljakutsuvalt, aga tantsida võib ka lihtsalt puhtast tundest. Praktilise poole pealt… Inimkond suureneb ja sööb rohkem. Sportimine on tegelikult üldse populaarne, aga tants annab hingele rohkem.

Miks sa tantsid ja miks sa õpetad?

Mina tantsin nüüd juba seepärast, et teisiti pole mõeldav. Kuigi ma kohtusin tantsumaailmaga hilises eas (olin 16), olen siiski palju läbi käinud. Ülikool, erinevad trennid siin ja seal – kui sa oled juba käe andnud, siis on seda raske tagasi võtta. Tants, see on… Kõlab nagu slogan, et tants on suurem kui elu, aga võib-olla see tõesti töötab, see töötab meie eest. Ja miks ma õpetan? Kõlab võib-olla klišeena, aga ennast noorena hoida on ikka hea. Mitte, et ma hullult vana oleks, aga kui aastanumber hakkab üle 30 tiksuma, siis paratamatult tahab füüsiline lodevus uksest sisse tungida. Noored motiveerivad, nad ei lase sul ripakile jääda. Aga muidugi ka selleks, et jätkusuutlikult edasi anda seda energiat, mis minusse süstiti, kui ma alustasin. Et noortel oleks mentor või eelkäija ja eelkõige vist selleks, et jääks märk maha.

See on nüüd mu lemmikküsimus: kas vahepeal on tüütu ka õpetada?

Loomulikult ja kindlasti. See on ka minu lemmikküsimus. Ma üldse ei hakka vastu ajama. Vahepeal peab vastu hakkama ja hakkab ka. Mul on olnud perioode, kus mõtlen, et ah, aitab sellest jamast, aga siis tõmbun eemale, rahunen ja tulen jälle tagasi. See on nagu iga teise asjaga: kui seda ülipalju teha, siis viskab üle. Igaühel peaks viskama. See on mingis mõttes tervislik. Ma leian, et selleks, et inimene saaks midagi uut ja head luua, peab vahepeal olema mõõnasid.

Milline oli su esimene õpetamiskogemus? Pauliga (Paul Bobkov on TÜ VKA legendaarne õppejõud) seltskonnatantsud?

Ilmselt oli see Paul ja seltskonnatantsud akadeemias. Ei, tegelikult see ei olnud kõige esimene. Ma arvan, et kõige esimene üksinda õpetamise kogemus oli siis, kui ma andsin tunde I või II kursusel Holstres. Ma mäletan, et ma rääkisin osakonna inimestega, et mul on vaja ennast elatada ja ise tööd teha. Tegelikult oli selline reegel, et ei tohtinud õpetada enne IV kursust, aga mina võisin. Nad ütlesid, et okei, kui sul on vaja, siis on vaja.

Milline on su kõige naljakam kogemus õpetajana?

Raske küsimus. Mul on hästi palju piinlikke kogemusi. Äpardusi on olnud, saali mittesaamisi, võtmete puudumist ja koridoris tunni tegemist, aga ma ei tea, kas see on naljakas. Võib-olla on naljakas see persoon, kes mina olen, kui ma ennast kaugemalt vaatan. Ma ise muidugi hullult põen nende asjade pärast. Mõnikord tulen Tartusse niimoodi, viimasel minutil, ja siis avastan, et klubi võti on teise auto peal, mis on Võrus. Jällegi, see on samal ajal piinlik ja siis tagasi vaadates on naljakas. Aga tegelikult, kui naljakas see siis on, et õpilastel jääb tund peaaegu saamata.

Mida sa oled õpetanud oma õpilastele?

Kui võtta maha kõik liikumist puudutav, siis ma arvan, et suhtumist. Pole oluline, et sa võistlustel kõigile ära paneksid, vaid et sa ise rahule jääksid. See suhtumine… ma olen alati proovinud õpilasteni viia seda, kes me oleme, kui me tantsime, miks me seda teeme, kuidas me ennast väljendame ja mida tantsuga tegelemine laiemas plaanis tähendab. Et poleks ainult see, et oh, ma tegin ägeda liikumise või elemendi. Ühesõnaga, et natuke rohkem süvitsi minna, inimesi kasvatada, proovida leida neid persoone, kes tantsu taga on.

Ja mida õpilased sulle on andnud?

Õpilased ei lase sul loorberitele puhkama jääda. Kui sa hakkad tunde andma ja enda arust oled hullult valmis, siis mõtle ikka veel kord. Mind on õpilased palju kasvatanud. Tagasi vaadates mõtlen, et kui oleksin alustanud nende teadmistega, mis mul praegu on, oleksin kümme korda parem, aga noh, see on selline paratamatus, neid kogemusi ei saa kuidagi ette ära kogeda.

Akadeemias oma inimestele õpetamisega on ka see, et teised ju ainult teesklevad, et nad ei oska kukerpalli teha ja siis on seda vaja päriselt õpetama hakata.

See on ka vastutus. Lapsevanem tahab oma last täpselt sama terve ja toredana koju tagasi.

Täpselt. Sa juba veidikene rääkisid sellest, mis ühel tantsijal peab olema. Mis see siis on, mis teeb ühest tantsijast ägeda tantsija?

Ikkagi seesama suhtumine, sest asi ei ole liigutuses. Mingis filmis öeldi, et see, et sa oskad pea peal keerutada, ei tee sinust veel breikarit, võib-olla sa oled lihtsalt idioot, kes on õppinud pea peal keerutama. Loeb see, millele sa tähelepanu pöörad, kuhu rõhud asetad, kas sa oskad võtta pause, kuvada emotsioone.

Kas siit tuleb sisse ka see tantsumõnu või tantsurõõm?

Las ma mõtlen, mida ma silmas pidasin, kui raamatusse ("Kaasaegne tantsupedagoogika" 2018, koostanud Anu Sööt) selle peatüki kirjutasin. See on pigem see, et ma algusaastatel ei kuulanud ennast väga ja lõhkusin oma keha. Aga eks see enesele liiga tegemine tuleb vanusega ka. Ütleme siis niimoodi: plahvatusjõud väheneb tugevalt, kui sa vanemaks saad, see värskus ja taastumine. Eks olenevalt valdkonnast on see piir erinev. Ei tohi kinnisilmi edasi rühkida selle sama tundega, mis oli siis, kui 18 olid. Mul on endal ka vahel nii, et teen räige trenni ja pärast põen kaks päeva. Kuhu ma tahtsin jõuda on see, et tuleb kuulata oma keha, jälgida ja teadvustada neid piirkondi, millele oled liiga teinud. Oluline on, et tead oma võimete piire. Kui ma olin noorem, siis võisin põhimõtteliselt külmalt peale lennata, nüüd ma tean, et ma ei tee seda või kui teen, siis arvestan, et sellel on tagajärjed, mis tulevad sellisest uljusest. Ma arvan, et tark õpetaja ja tantsija ongi see, kes märkab seda uljust.

Mis on su soovitused tantsunädalaks?

Üllata iseennast! Murra ennast lahti oma tavapärasest keelest, ära lähene asjale nii, nagu oled tavaliselt lähenenud, leia midagi sootuks uut!

Viimane küsimus: millise kolme loo järgi igaüks rahvusvahelisel tantsupäeval tantsida võiks?

Tinashe "Days In The West", Son Lux & Woodkid "Easy" ja kolmandaks on vaikus või ruumihelid, lugu mul ei ole.

ABBA "Dancing Queen" äkki?

Jaa! Midagi sellist lõbusat võiks tõesti ka olla, muidu läheb liiga diibiks. ABBA on vist alati selline, et paned ükskõik mis ajal peale ja töötab. Olgu siis ABBA viimane, see on hea.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: