Janika Sillamaa raskest katsumusest: panin kogu karjääri lavaka pärast seisma
Ema ja tütar Kaari ja Janika Sillamaa on mõlemad tuntud muusikud, kelle teel on olulist rolli mänginud perekond. Janika oli väiksena pigem tulehark, kelle peres kasvab nüüd pea nelja-aastane Alma, kes on samasugune eneseteadlik väike tüdruk. Oluline koht on nii Kaarile kui ka Janikale olnud teater, mis viimases siiani tugevaid emotsioone esile kutsub.
Kaari ütles, et armastas juba väikse tüdrukuna muusikat ja klaverimängu. "Mul ei pidanud ema istuma vitsaga klaveri kõrval ja sundima harjutama. Ma läksin ise ja harjutasin," ütles Kaari Vikerraadio saates "Käbi ei kuku", et raskemaid teoseid võis ta harjutada ka viis tundi järjest.
Kuigi Kaari oli enda sõnul üsna hea laps, kes oli sõnakuulelik ja tunnistas reegleid, oli tema ema Alma siiski karm. "Mul oli üks selline suur viga, et majapidamistöödes olin ma üsna saamatu. Ma olin sisemuses korralik, aga ei saanud hästi kõikide asjadega hakkama ja siis ma ikka sain ema käest nahutada ka, kui nõudepesemine liiga palju aega võttis," meenutas Kaari.
Tema isa oli leebem kui ema, kuid ajas näpuga järge, et koolis oleksid kõik asjad korras. Kaari meenutas ka, et isa käis kõikidel tema ja õe kontsertidel. "Vanaisa oli lihtsalt see mees, kes väärtustas põhimõtteliselt neid inimesi, kes on oma tööga kuhugi jõudnud ja midagi saavutanud," arvas Janika.
Oma vanaema Almat meenutas Janika aga korraliku tulehargina, kellega ta lapsena palju tülitses.
Kaari tunnistas, et ema Alma käsi tõusis väga kergelt ning seetõttu pole tema enda laste vastu kunagi kätt tõstnud. Kui Kaari näitas oma suhtumist emasse lihtsalt olukorrast minemajalutamisega, siis Janika tõdes, et tema läks vanaemaga ka käsipidi kokku. "Tema oli harjunud, et kui laps on paha laps, siis talle antakse vitsa. Siis juhtus selline lugu, et ta võttis vitsa välja, andis mulle sahmaka, viskas vitsa maha ja läks dramaatiliselt üle õue. Ma olin umbes viie-aastane, siis mina võtsin vitsa kätte ja panin talle järele, andsin talle kaks nähvakat ära," kirjeldas Janika, et pärast seda tema enam vanaema käest vitsa ei saanud.
Üllataval kombel oli aga Janika see, keda vanaema oma elu viimasel perioodil eriliselt hoidis. Alma suri dementsusesse. "Kõige lõpus ta üldse enam kedagi ei kuulanud, dementsusega läheb inimene nagu lapseks tagasi, ja millegi pärast ta mind kuulas. See pöördus teistpidi ja lõpus me tegime väga suuresti rahu. Rahu tegemine päädis lõpuks sellega, et ma panin oma lapsele tema nime," ütles Janika.
Väike Alma on oma nelja eluaasta jooksul tõestanud, et on oma vana-vanaema nime vääriline. "Minu laps vaidleb minuga, seda vaatavad teinekord suu ammuli minu õpilased, kes üldiselt minuga ei vaidle. Ma olen olnud väga kaua õpetaja ja mul pole olnud seda probleemi, et ma ei saaks tunnis korda majja, kehtestamise küsimust pole olnud. Aga on tõesti olemas laps, kellega ma hakkama ei saa ja see on minu oma laps," tõdes Janika.
Janika ütles, et väike Alma on väga järjekindel lootuses, et ei pea hommikuti lasteaeda minema. "See, et ma Almale mõnikord tahaks virutada, see tunne on küll tulnud, aga üldiselt ma püüan seda mitte teha," ütles Janika, et ta põhimõtteliselt on igasuguse vägivalla vastu ja on võtnud eeskuju oma emast Kaarist, kes laste vastu iial kätt ei tõstnud.
Noorelt lapsevanemateks
Kaari ütles, et tegelikult oli Janika lapsena samasugune tulehark nagu vanaema Alma. Janika isa on kontsertpianist Ivo Sillamaa, kelle juured ulatuvad Ukrainasse.
Kaari ütles, et tema ema jaoks oli väga oluline, kellele tütar mehele läheb ning tekkis palju küsimusi, miks osutus valituks ilma maja ja autota mees. "Väga tähtis asi oli auto, mis oli väga suur näitaja. Tema ei olnud tegelikult väga rahul minu kummagi mehega," arutles Kaari. Janika naeris, et vanaema Alma ideaalmees oli Arnold Rüütel ja teisel kohal oli Mart Sander.
Kaari ise oli 20-aastane, kui Janika sündis ning see oli üllatus nii talle kui ka toonasele poissõbrale Ivo Sillamaale. "Igavene suur komöödia käis selle ümber. Ivo oli tõusev täht klassikalise klaveri taevas, valmistus kontsertideks ja tema ema oli šoki äärel, mis saab karjäärist, kui ta saab nii noorelt lapse," tõdes Kaari.
Ivo ja Kaari olid aga paar juba keskkoolist. "Väga oli minu poolt armastus, ma Ivo poolt muidugi väga ei tea, sest tema armastas väga muusikat, aga ma olin sellega leppinud," ütles Kaari, kes lõpuks ka mehe juurest minema jalutas. Janika oli tol ajal seitsme-aastane. "Väsisime üksteisest ära," ütles Kaari ja Janika lisas, et isa oli pärit temperamentsest perest, kelle vanemad lakkamatult kaklesid. "Minu ema polnud harjunud sellega, et see on normaalne elu. Kaari ei armasta konflikte," ütles Janika, miks vanemate teed lahku läksid.
Kaari kolis vanemate juurde, kui kohtas aasta pärast oma teist meest Indrek Reisnerit. "Ta oli väga noor, mina olin 29-aastane kahe lapse ema, tema oli 20-aastane spordimees, kes tuli Tallinnfilmist," ütles Kaari, et Indrek oli tollal valgustaja. Kaari perekonnas tuli palju tüli ka uuest suhtest ja vanematele teatati abielust alles päev pärast sündmust.
Kuigi ka nende teed läksid lahku, tõi Indrek Kaari ja Janika ellu armastuse teatri vastu. Janika astus ka lavakunstikooli, kust ta 2003. aastal 27-aastasena välja visati. "Ma mäletan, et isa oli mul isegi kummuli, suhteliselt šokis. See tuli selles mõttes ootamatult, et ma ei olnud mingi tagapingi õpilane ega peksupoiss. Kui klassi tuldi ja öeldi, et üks inimene ei jätka, siis see, et see olin mina, tuli paljudele üllatusena. Mulle endale ka," ütles Janika, et kursusel oli teisi, kellel oli kõikuvaid hindeid.
Janika selgitas, et lavastas ühe tüki, mida eksamikomisjon läbi ei lasknud ja mille pärast ta koolist välja visati. "Ma panin kogu oma karjääri seisma lavaka pärast. Ma olin kolm aastat eemal olnud, ma teadsin, et ma ei saa enam ree peale tagasi. Ma tahtsin siduda oma elu teatriga ja minna ja jäädagi teatrisse," ütles Janika, et selle otsuse järel pudenes ta tükkideks.
Pärast koolist lahkumist sai Janika peaosa muusikalis "Aida". "Ma sain aru, et te võite mind välja visata ja minu eest otsustada, sest mulle öeldi ka, et sinu koht ei ole teatris, siis mul tekkis see tunne, et te ei ole jumalad, inimene saab natukene ise ka oma elu meisterdada," ütles Janika, et see teema võtab teda siiamaani emotsionaalseks. Sellest hetkest, kui Janika 27-aastaselt lavakast välja visati, on ta aga põhitööna lavastanud oma ema Kaunite Kunstide Koolis tükke, tänu millele on ta saanud oma unistusega jätkata.
Toimetaja: Rutt Ernits