Sutt käis Mongoolias tegelikult esimest korda 20 aastat tagasi. Mongoolias olid väga paljud asjad siis teistmoodi. "Seal on ikka hästi pikk hüpe edasi toimunud."

Mongoolia pealinnas Ulaanbaataris elab poolteist miljonit inimest ja seal on väga palju autosid. "Liiklusummid on täiesti tavaline asi. Ma ütleks, et liikluskultuur on meie 90. aastate keskpaik või natuke hilisem. Sa pead ikka hästi jõuline olema, et edasi jõuda." Ta lisas, et seal see, et sa seisad ülekäiguraja ääres ja ootad, et autod seisma jääks, Mongoolias päris ei tööta. "Sa pead ikka ootama, et saaksid üle."

Linnast välja sai Sutt nelja nädala jooksul ühe korra. Kohalike pangandusinimesi nõustas ta valdkonnas, millega ise on 25 aastat finantssfääris tegelenud. "Ma aitasin neil üles ehitada analüütilist andmebaasi ja ka õpetada-koolitada, kuidas analüüsivõimekust tugevdada."

Mongoolia SKP inimese kohta on umbes 4000 dollarit, Eesti oma on umbes 22 000 dollarit. "Vahe on päris suur. Maailmapanga klassifikatsioonis on ta selline madalama keskmise sissetulekuga riikide grupis. Aga neil on väga suured maavarad. Vask, kuld ja ka kivisüsi, mis läheb peaasjalikult Hiinasse."

Enam kui pooled Mongoolia kolmest miljonist inimesest elab nomaadielu – karjakasvatajad, kes liiguvad oma loomadega ringi.

Suur probleem on Mongoolias saastunud õhk ja 20 aasta taguse reisiga kõrvutades oli Suti jaoks kõige suurem muutus just nimelt õhk.

"Seal on umbes pool miljonit inimest, kes elavadki vilttelkides ja kütavad kivisöega neid ahjusid ning kuna Ulaanbaatar on mägedega ümbritsetud, siis see suits ja eriti need peenosakesed jäävad sinna. Ka koolivaheaeg tehti talvel pikemaks puhtalt seepärast, et väiksed lapsed ei peaks õue minema. Öösel temperatuur langeb alla 30 kraadi ja et telk kogu aeg soe hoida, pead sa kogu aeg kütma." Vanasti köeti seal kuivatatud loomasõnnikuga.

Kinnisvara on seal paljude linna tulnud inimeste jaoks liiga kallis ning seepärast tuleb kuidagi neis telkides hakkama saada.

Ta märkis, et mongoollased olid väga avatud. "Aga see sõltub palju ka sellest, kuidas sa sinna ise lähed – kas sa lähed kuidagi oma käitumist neile peale suruma või sa õpid ja vaatad, mis on selle riigi traditsioonid ja kuidas seal asju aetakse."