Erilaid tuli Eesti Raadiosse juba siis, kui Vikerraadio loodi. "Aeg on asi, millest on võimatu aru saada. Ma olen ikka veel siin ja ma olen hakanud mõtlema, kaua võib. Aga mulle ikkagi natuke meeldib see, mida ma teen ja püüan veel natuke," ütles Erilaid "Vikerhommikus".

Erilaid ütles, et raadio hoiab töötajaid enda küljes kinni, tema ise on raadios töötanud 52 aastat. Mirko Ojakivi ütles, et talle raadiotöö meeldib, selles on midagi maagilist. "Mina sattusin raadiosse 1995. aastal. Selle järgi arvutades täitub mul ka päris mitukümmend aastat raadios," ütles Ojakivi ja lisas, et paarikümne aasta pärast tahaks tema eetris õnnesoove ette lugeda.

Erilaid ütles, et raadioeetris vormis püsimiseks on vaja teha diktsiooniharjutusi. "Mind need aitavad, sest ma esinen nüüd juba harva raadios ja enne kui ma tulen kokku mängima, siis ma tõepoolest teen neid," ütles Erilaid.

Mirko Ojakivi sõnul püüab tema hoida oma häält spordivõistlustel. "Kui ma lähen korvpalli või jalgpalli vaatama, siis ma suudaks kisada nii, et minust üksi peaaegu piisaks, aga ma hoian siis teadlikult tagasi. Hääl on väga kiiresti võimeline kaduma ja et seda tagasi saada, on päris suurt pingutust nõudev tegevus," tõdes Ojakivi.

Töö raadios ei tähenda aga seda, et raadiotöötaja seda ka vabal ajal kuulaks. "Mina praktiliselt enam ei kuula. Ma olen liiga kaua siin sees olnud. Ma tean paljusid asju, tean, kuidas see kõik käib," ütles Erilaid, et kuulab raadiost pigem uudiseid.

Ojakivi ütles, et tema jaoks on raadio igapäevane kaaslane. "Raadio seltsis veedan ma kogu oma päeva. Taustaks mängib mul kogu aeg Vikerraadio. Autos sõites ma kuulan raadiot, tõsi, autoroolis ma olen valivam, kui lugu ei meeldi, läheb järgmisele jaamale," selgitas Ojakivi ja lisas võrdluseks, et televiisorit jälgib ta päevas umbes tunni.