Tõnu Oja: mulle meeldis, kui isa end purju jõi, siis ta muutus lahkeks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Sten Teppan

Näitleja Tõnu Oja mäletab oma isa tõsise mehena, kes oli kinnise iseloomuga ja andis emotsioonidele järele vaid alkoholi pruukides. Just seetõttu oli väike Tõnu rõõmus, kui isa purjus oli.

"Mulle kangesti meeldis, kui isa ennast purju jõi, sest siis ta muutus lahkeks, heaks, toredaks, naljakaks. Ema ei sallinud seda muidugi, aga minule hirmsasti meeldis, kui isa kukkus istuli. Mulle meeldis, sest vähimatki kurjust ei olnud. Kaine peaga oli tal kulm kortsus, range, ikka kasvatas ja kus vähegi sai halvasti öelda, seal tuli ja laitis," meenutas Tõnu ranget kodust kasvatust Vikerraadio saates "Käbi ei kuku".

Tõnu Oja meenutas, et isal oli poegadele ehk talle ja vanemale vennale Reinule suured ootused. Seda eriti Reinule, keda isa armastas nooremale pojale eeskujuks tuua. Venna Reinuga on Tõnul kaks ja pool aastat vahet. "Mingil ajal ma hakkasin venda järele tegema. Ta oli geenides isasse, ta oli rahulik ja juht, ta sai inimestega hakkama. Ma mõtlesin, et kui ta on nii tubli, siis mina tahan ka selline olla," meenutas Tõnu.

Vanematel oli noore Tõnuga pigem keeruline, sest mingil hetkel sattus poiss pahandustesse. "Varastasin poest šokolaadi ja mingid pahandused seal olid. Ma ise seda väga ei mäleta, aga ma olin tõesti vist elav laps ja see oli õpetajatele tunnis tüütu," kirjeldas Tõnu.

Näitlejakutsest unistas Tõnu Oja aga juba neljandas klassis ja oli ära arvutanud, et just tema aastal on lavakunstikooli sisseastumiskatsed. Oja ütles, et elukutsevalikule aitas kaasa ka ema, kes lõi kaasa rahvateatris. Lapsena istus Tõnu Oja kõik õhtud teatris ja vaatas läbi kogu draamateatri ja toonase noorsooteatri repertuaari.

Lisaks Tõnule proovis lavakasse pääseda ka vend Rein, kes samuti sisse sai. Tõnu Oja usub, et mõlema poja pöördumine teatrisse oli isale ilmselt pettumus. "Vennast pidi ikka direktor saama," ütles Tõnu, et kahjuks ei jõudnudki isa näha, et Reinust sai draamateatri juht.

Raadioteatri 2017. aasta näitlejapreemia laureaadid Tõnu Oja ja Rein Oja. Autor: Kairit Leibold/ERR

Noore teatritudengina kohtas Tõnu oma tulevast abikaasat Maret, kes töötas Raekoja Platsis Eesti ainsas plaadikaupluses. "Natuke sai seal käidud nagu kass ümber palava pudru. Siis ma läksin ära sõjaväkke ja ma kirjutasin talle igal õhtul, kuidas mul läheb. Mul oli seal väga raske olla, vastik. Patsifist olin ma juba siis peaaegu ja see kõik tundus mulle väga vastik. Mul ei olnud muud võimalust, kui talle ainult kirjutada," meenutas Tõnu Oja.

Pärast mehe tagasitulekut sõjaväest otsustas Mare, et jätab Tõnu maha. See oli hoop, mille järel pani mees kõik sõjaväes kirjutatud kirjad põlema. "Praegu on nii kahju, aga käisin ikka peale ja siis läks õnneks," naeris Tõnu.

Mehe sõnul ei tahtnud ta naist käest lasta, sest tundis, et aeg pereloomiseks surus peale. "Ma tahtsin meheks saada ja ma tahtsin lapsi. See oli, kui ma tagantjärele mõtlen, kõige suurem sund. Hakka nüüd ringi vaatama, läheb jälle aega," naljatas Tõnu Oja.

Kui Tõnu ja Mare perekonda sündis esimene poeg Kaarel, ei olnud mehel suuremaid üllatusi, kui see, et vastsündinul tuleb nii palju mähkmeid vahetada. Tõnu Oja sõnul armastab ta praegu sama palju oma lapselapsi. "Ma ei taha hommikuti üles tõusta, aga kui lapselapsed on ja nende hääli kuulen, siis ma tõusen hommikuti hea meelega üles. Mina lapsi armastan, mina olen selline hea onu," ütles Tõnu Oja.

Mees lisas, et enne Pääru sündi kartis ta, et äkki ta oma nooremat last ei hakka niimoodi armastama nagu vanemat. "Ma mäletan seda nagu hirmu. Tagantjärele ma ei saa aru nendest, et üks on lemmiklaps. Armastused on küll erinevad, vastavalt inimesele," ütles Tõnu Oja, et hirm tõeks ei saanud.

Isa jälgedes

Kui Tõnu Oja oma poegi võrdleb, siis Pääru on tema sõnul põikpäisem. Tema hinnangul on Päärut elus edasi aidanud jonn. "See on temas olemas, mida minus on natuke vähem," ütles Tõnu, et Pääru võis tunde oma toas kitarril paari nooti harjutada. 

Kaarel oli Tõnu sõnul algusest peale järelemõtlikum. "Selles mõttes on ta minu geenidesse, et ta on hommikuse unega, aga Päärul on õhtune uni nagu emal," ütles Tõnu Oja, et ei saanud Päärule õhtuti raamatuid ette lugeda, sest poiss jäi pärast teist lehekülge magama.

Pääru sõnul oli tema lapsepõlv täis seiklusi, raksus käimist ja ringijooksmist. "Kasvamine käis mitte selle kaudu, mida ei tohi teha, vaid siis kui sa nägid, et sa tegid midagi ja see tegi haiget emmale-kummale vanemale. Siis see oli hetk, kui enam ei tahtnud teha," meenutas Pääru.

Pääru sõnul ei olnud ta uhke, et isa on kuulus näitleja. "Ma mäletan, see oli alati hästi piinlik, kui keegi tuli isalt autogrammi küsima, see oli hirmus. Siis tuli alati ise minna nurga taha ja tegema nägu, et mina ei tea seda inimest," naeris Pääru nüüd. Isaga käis ta linnateatris tihti kaasas, kuigi etendusi ta sama kirega ei vaadanud nagu isa omal ajal.

Põhikoolis armastas Pääru matemaatikat ja füüsikat, teatrihuvi tuli talle alles keskkoolis. "Mina käisin reaalklassis, aga midagi ei ole teha, teatriklassi poisid olid tüdrukute seas populaarsemad. Ma käisin nende eksameid vaatamas ja ma ei saanud aru miks. Ma vaatasin ja mõtlesin, et seda ma teeksin ju küll paremini," ütles Pääru, kes läks nukuteatri noortestuudiosse. Lavakunstikooli katsetele läks Pääru teadmisega, et tal on koht Tartu Ülikoolis füüsika erialal. Pärast aastat teatrikoolis otsustas aga Pääru, et see on tema kutsumus.

Toimetaja: Rutt Ernits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: