"Amazonase mets või džungel on eluaeg avaldanud mulle väga suurt muljet. Ma olen terve elu tahtnud sinna minna ja mingi aastad viis-seitse tagasi, kui ma Ivoga kohtusin ja Ivo oli seal juba käinud ja elanud ning tegi sellest juttu, siis ma ainult otsisin õiget aega oma märkmikus, et sinna minna," tunnistas Kõrvits.

"Kui ma esimest korda aknast seda metsamassiivi nägin, siis mul tuli väike pisar silma. See on ikka hoopis nagu teine planeet meie jaoks, kes me siin elame ja metsas ka igapäevaselt ei käi," lisas ta.

"Seal on teised seadused. Sa oled seal kõige nõrgem lüli. Sa saad aru, mis asjad tegelikult loevad ja mis ei loe. Isegi see väike putukas, kes on sinu küüne suurune, on seal kõvem mees kui sina," märkis Kõrvits.

Kõrvits tõdes, et võimalused, et Amazonase metsas midagi juhtub, on suured. "Aga võimalused, et midagi ei juhtu, on ka väga suured. Hammustada, kõrvetada, torgata sain ikka."

Ta lisas, et üks põhjus, miks ta sinna läks, oli ka see, et ta ei teadnud Amazonasest midagi, kuigi oli palju selle kohta lugenud. "Põhihirm on see, et hüppad vette ja piraajad söövad ära, aga piraajad ei söö sind seal ära. Me ujusime lõbusalt piraajadega koos. Nad näkitsesid sind küll seal vee all, aga need olid natuke teised kalad. Need olid jõesardiinid, mis sind hammustasid. Just et need asjad enda jaoks selgeks teha, et mis tegelikult seal Amazonases loeb ja mis ei loe ning kes hammustab või kes ei hammusta."

Ivo Tšetõrkin on aga Amazonases sage külaline ja märkis, et tegelikult on Amazonasega seotud hirm hoopis hirm teadmatuse ees. "Tegelikult see keskkond nii ekstreemne, ohtlik ei ole nagu tahetakse vahest ka näidata, et end esile tõsta."

Amazonas kulgeb läbi mitme riigi, Kõrvits, Tšetõrkin jt olid Peruus, kus on tema nn teine kodu. "Seda riigilippu seal palju lehvimas ei näe. Seda riiki nende jaoks, kes seal metsas elavad, praktiliselt ei ole olemas. Ei ole kedagi, kes maksu kogub ja kes mingit avalikku teenust osutab. Aeg-ajalt lendab mingi lennuk üle, et kuskil eksisteerib mingi Peruu riik, müstiline."