Kalmistuturist Janeli käib Siberis otsimas sinna maetud küüditatud eestlaste haudu ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

"Ringvaate" stuudios käis Janeli Jallai, keda sõbrad kutsuvad Siberi kalmistuturistiks. Nimelt käib ta Siberis otsimas surnuaedu ja haudasid, eelkõige sinna maetud küüditatud eestlaste omi.

"Eks see kõik sai alguse 49. aastal, 70 aastat tagasi, kui minu isa küüditati ja lapsepõlvest peale ma olen kuulnud kõiki neid Siberi-jutte ja mingi hetk, kui ma suuremaks sain, siis ma nägin kogu aeg isa silmis seda kilki, et tahaks minna veel kord vaatama seda küla, kus ta elas," selgitas Jallai.

"Ta käis seal ka 91. aastal, siis kui Eesti oli juba vaba ja piirid olid veel lahti. Ta käis vaatamas oma koduküla ja seal käies tekkis talle mõte, et kunagi tahaks siia tagasi tulla ja nendele inimestele, kes sinna tema külaelanikest ja vagunikaaslastest jäid, et panna väike tähis sinna, et nad seal on ja see ei kaoks päris ära." Jallai isa kodukülast ühtegi hauatähist, kalmukivi säilinud ei olnud.

"Kui me olime esimese korra ära käinud ja teinud isa külasse selle mälestusmärgi, siis me kirjutasime väikese reisikirja ja Virumaa Teataja avaldas selle, sest sinna külla olid maetud Virumaa inimesed ja siis võttis meiega ühendust üks väga tore perekond, kes tahtis naaberrajoonist leida oma vanaema ja vanavanaema hauad ja siis kuidagi läks nii, et me läksime ka kaasa ja leidsimegi üles."

See oli see hetk, kui nad leidsid reaalselt esimesed hauad, lisas Jallai. "Kenade kividega märgistatud. See hetk ma sain aru, et ma ei tee seda enam ainult oma isa pärast, vaid kui see perekond seal – isa ja tema õed ja lapsed – laulsid neljal häälel "Ta lendab mesipuu poole", siis ma arvan, et see on minu elu üks kõige erilisemaid hetki."

Ta ütles, et kohalikud inimesed võtavaid neid seal väga hästi vastu. "Siberi inimesed, nii kaugel Moskvast – nad on ääretult toredad ja armsad. Kui nad kuulevad, miks me sinna tuleme, siis nende reaktsioon on alati väga positiivne olnud. Alati aitavad ja teevad ja leiame kiiresti küla pealt mehed, kes valavad betooni."

Jallai selgitas, et nad teevad eelnevalt kodus eeltööd ja uurivad, kes vastavasse rajooni maetud on. "Enamasti on need 49. aastal küüditatud. Panemegi nimekirja kokku, kust kindlasti kahjuks jääb keegi alati välja ja millepärast ma ka loodan, et see meie nüüdne kampaania, mille me koos Eesti Mälu Instituudiga käima lükkame, aitab need lüngad täita. Ja siis me panemegi väikesed mälestusmärgid. Eks me kõik teeme seda oma raha eest, need ei ole suured mälestusmärgid."

Eesti Mälu Instituudil on elektrooniline memoriaal ja kuna Jallai on matmispaiku kogunud isaga sahtlisse, siis tundus talle, et see päris mõistlik ei ole. "Nüüd me siis Mäluinstituudiga koostöös paneme meie kogutud info nende elektroonilisele memoriaalile ja kutsume kõiki inimesi üles andma neist matmispaikadest teada, sest hetkel neid seal seni eraldi välja toodud ei ole."

Ta usub, et 49. aastal küüditatute haudadest võiks Siberist üles leida paar protsenti, mis vast on säilinud. Ta usub, et neid on maetud sinna 3000 kanti.

"Mina olen leidnud nelja korraga neli. Aga vähemalt me oleme kaardistanud ikkagi umbes 500 matmispaika. Me teame vähemalt, kuhu külla on maetud. Seda hauda füüsiliselt ei ole olemas, aga me teame, et vot seal surnuaial. Eks ma väikestviisi toon ka peotäie mulda kõigilt neilt kalmistutelt Eestisse ja olen tihti jaganud küüditatute peredega, et nad saaksid panna selle peotäie oma perekonna hauaplatsile Eestis. See on inimesele oluline."

Järgmine Siber reis on Jallail juba planeeritud. "Mul on sõber, kelle ema on sündinud Siber ja eelmise aasta suvel jäi meil pagas lennukist maha ja tema külla jäi mälestusmärk tegemata. Nüüd me läheme ja teeme selle ära."

Toimetaja: Merit Maarits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: