Maibi Randmaa: kui Uku tahab uuesti ümbermaailmareisile minna, siis ilmselt läheme koos
"Ringvaate" stuudios oli üle maailma purjetanud Uku Randmaa, kes ei astunud kaheksa kuud kordagi kuivale maale ega näinud teisi inimesi. Tagasi kodus, märkis abikaasa Maibi, et ta on sellega arvestanud, et ühel hetkel tahab Uku uuesti ümbermaailmareisile minna ja siis lähevad nad ilmselt juba koos – perereisile.
"Praegu sellest juttu ei ole, aga eks ma pean arvestama, et ma olen endale sellise mehe võtnud ja ühel päeval võidakse hakata jälle sobival hetkel ääri-veeri millestki rääkima."
"Purjetamine on tore vaba aja veetmise viis ja spordiala. Siin on nii palju erinevaid külgi ja nii palju erinevaid realiseerimisvõimalusi. Kui see esimene ümbermaailmareis oli rohkem kruiisimise moodi, siis teine oli puhas veri-ninast-välja võistlus. Kolmas võiks olla tõepoolest perereis ja seal võiks olla rohkem üksteise nautimist."
Uku tunnistas, et pärast sellist reisi on iga tund ja sekund kodus nauditav. Randmaadel on 1 aasta ja 10 kuud vanad kaksikud ja Maibi Randmaa märkis, et nad olid täiesti valmis selleks, et isaga uuesti leppimine võtab mitu nädalat.
"Aga tegelikult läks see nii lihtsalt, et juba teise päeva hommikul üks poiss vaatas issit pikalt ja nõudis sülle. Võttis kaela ümbert kinni ja tegi kalli-kalli. Täpselt selline tunne oli, et talle jõudis nüüd midagi kohale, et seda tüüpi ma olen varem näinud. Nüüd ei tohi issi prügiämbritki välja viima minna, siis on juba pahandus," ütles Maibi.
Uku ütles, et 8 kuud merel on puhas seiklus. "Ainuke, kellele natuke loota said, olid sa ise." Ta tunnistas, et väga palju selliseid olukordi ei olnud, kus ta oleks tundnud, et ta ei tule sellest ise välja. "Muidugi raskeid olukordi oli. Selles mõttes, et seal mõni oluline tehniline detail läks katki või kas või toidunappus. Aga need olid kõik lahendatavad. Paanikahoogu ei tekkinud."
Reisi jooksul kaotas Uku oma kaalust üle 20 kilo. Ta lisas, et ta ei olnud lausa näljas, kuid toidukogused olid piiratud. "Selleks piirajaks olin ma ise. Ma pidin arvestama, et ma ikka lõpuni vastu peaks."
Ta lisas, et tema näljatunne ei olnud nii suur, et ta oleks hakanud igast mereelukaid proovima. "Ma sain lubada endale reisi lõpu poole ühe prae ja ühe supi päevas, nii et see ei olnud mingi kangelastegu."
Üksindusest rääkides sõnas Uku, et inimesi on erinevaid ja mõned ei suuda üksindusega, teised suudavad jälle paremini ning mõnele on see lausa meeldiv. "Mina kuulusin viimasesse gruppi. Minu jaoks ei ole see probleem. Ma sain iseendaga päris hästi läbi."
Maibi tunnistas, et kaksikud ei andnud Uku äraolekul talle üldse hingamisruumi. "Põhimõtteliselt ainult see uneaeg, kui nad öösel magasid, see oli minu aeg. Ega siis hästi ei tahtnudki ise magama minna, et seda natukene ära kasutada."
"Aga mul oli tegelikult plaan küll, et ma valetan Ukule, kui ta tagasi tuleb, et ma panin ennast juba Pruuli ekspeditsioonile kirja, et nüüd lähen mina pooleks aastaks ära. See tõsiselt kuluks ära küll. Ma tõesti naudiks seda, kui saaks nendest nüüd vähekene eemal olla. Ei kurdaks üldse."
Toimetaja: Merit Maarits