"Sõitsime natuke ja mees ütleb, et vaata, mis jões on. Ma pöörasin pea ja vaatasin, et vee seest paistis välja ainult pea. Taksojuhtidel on niisugused silmad, et nad nagu kajakad igal pool vaatavad, kus, mis ja kuidas," rääkis Ludmilla.

"Ma nägin kohe, et seal on inimene," lisas Villem.

"Läksin selle mehe juurde, võtsin kaika, mis seal vees ujus ja ulatasin talle ja hakkasin tirima. Mitte midagi ta ei rääkinud, absoluutselt mitte midagi. Silmad nagu kuulid ja mitte midagi ei räägi." Lõpuks sai abielupaar koos mehest kinni krabatud ja ta veest välja tõmmatud.

Villem märkis, et kui oleks soojem olnud, oleks ta isegi vette läinud, ja lisas, et arvas, et mees sureb nüüd käte vahele ära. "Aga hingas. Saarlane ka, sitke nagu kadakapuu."

Kuna parandusse viidav telefon oli vanapaaril õnneks autos kaasas, said nad ise ka kiirabi kutsuda. Kiirabi palus abielupaaril mehele tekk peale panna, aga seda neil polnud. "Ütlesin, et kust ma selle teki võtan. Aga meil oli tekikott ja panime selle talle peale. Värises nagu haavaleht," meenutas Ludmilla.

Ludmilla tunnistas, et ta käed värisesid veel hiljem poeski kala eest makstes. "Müüja pidi mulle raha ise rahakotti panema." Ta lisas, et äärmiselt kurb, et inimesed mehele enne neid appi ei tulnud, vaid mööda sõitsid. "Ma olen küll nii uudishimulik, et kohe pistan oma nina sisse, et mis siin on juhtunud."

Päästetu ise elab Unimäe lähedal turvakodus, mis mõeldud neile, kes moel või teisel elu hammasrataste vahele jäänud. Kuidas ta keset talve jõkke sattus, ei tea keegi. Oma päästmise eest tõi mees abielupaarile ka kimbu lilli ja kommi.

"Mul oli hea meel ja kukkusin kohe nutma," tunnistas Ludmilla. "Mul oli hea meel, et inimene on elus."

Päästetu ise midagi ei mäleta. "Aga millal ta läks, kui kaua ta seal oli, seda me ei tea," sõnas Villem.

"Ta oskas rääkida, et lahkus õhtul kell 10. Kujutage ette, õhtul kell 10 läks ja kell 10 hommikul leidsime," lisas Ludmilla.