"Meie perel oli väga suur õnnetus, meie kõige vanem poeg sai surma. Kaisal oli tegelikult vanem vend," avaldas Kaljurand Vikerraadio saates "Käbi ei kuku".

Kaisast kolm aastat varem sündis Marina ja Kalle Kaljuranna perre poeg Ken, kes elas seitsmeaastaseks. "See oli õnnetusjuhtum, me kaotasime ta samal päeval, kui Eesti sai iseseisvaks, 20. augustil 1991," rääkis Kaljurand.

Naine meenutas, et saatuslikul päeval läks Ken suvilas teiste poistega mängima pooleliolevale ehitusele. "See ehitus ei olnud ärapiiratud, poisid turnisid, talle kukkus kivi peale. Ta jäi suure, raske ploki alla ja sai kohe surma," avaldas Kaljurand.

Naine tunnistas, et suudab praegu rääkida lugu nii, et ei hakka nutma, kuid teekond on olnud raske. "Nüüd me oleme jõudnud nii kaugele, et ma saan sellest rääkida nii, et ma ei nuta, aga ma ei unusta seda mitte kunagi ära. See tunne on mul kogu aeg südames, ta on nagu nuga. Vahel ta pöörab ja vahel ta ei pööra ja vahel võin ma nutta löristada. Tema oli meie kõige vanem poeg ja selleks ta jääb," lausus Kaljurand.

Naine tõdes, et see on kaotusevalu, mis ei lähe kunagi üle, aga sellega õpib elama. "See oli väga raske, sa elad alguses sõna otseses mõttes tund korraga, päev korraga. Alguses sa otsid elu mõtet, meil oli, jumal tänatud, Kaisa, Kaisa oli meie elu mõte. Kui meil ei oleks olnud Kaisat, ma ei tea, mis oleks saanud. Ja siis mingi hetk mõned aastad hiljem sa tunned, et sa juba naeratad, siis sa räägid ja siis sa rõõmustad. See kõik võtab aega," lausus Kaljurand.

Naine lisas, et kui temalt küsitakse nüüd, et kas presidendivalimiste aeg või pingeline aeg Moskvas oli tema elu raskeim periood, siis poja kaotusest pole midagi hullemat. "Pärast seda, mis juhtus 1991. aastal, enam ei ole olnud hullemat aega," lausus Kaljurand ja lisas: "Mina ei ole vaadanud mitte ühtegi pilti ja mitte ühtegi videot. Ma ei ole siiamaani suutnud seda sahtlit lahti teha ega mitte midagi puudutada."

Kaljuranna sõnul on tal kahju, et noorem poeg Kristjan pole oma vanemat venda kunagi näinud, küll mäletab Keni aga Kaisa. "Ainuke asi, mida ma mäletan, on see, et ma istusin suvilas ja ta oli väga aktiivne laps. Mina istusin ja ta lihtsalt igal poole jooksis rongi, hoopis teise temperamendiga. Ma arvan, et ta oli emasse," tõdes Kaisa.

Kaisa meenutas, et venna surmast ei räägitud pikka aega, aga koos käidi venna haual. "Ma teadsin, mis see on, aga sellest ei räägitud. Vanaemale ja emale oli see valus teema, ma ise ka ei tõstnud seda teemaks," ütles Kaisa.

Kaisa ja Marina Kaljurand 

Pärast õnnetust oli Kaljurannal väga palju küsimusi ja ta otsis abi nii kirikult kui ka professionaalidelt. "Ma käisin psühholoogi juures, ma ei saanud sealt abi - psühholoog nuttis ja mina lohutasin teda. Ma püüdsin minna kirikusse, kus mulle öeldi, et vanemate patud nuheldakse lastele - ma ei saanud sealt lohutust. Lõppude lõpuks see, kuidas ma lohutust sain ja kuidas ma edasi läksin, oli tänu Kallele," ütles Kaljurand.

Kohtumine abikaasaga

Abikaasa Kallega kohtus Marina sulgpalliplatsil. Läks mitu aastat, vahele jäid malevasuvi, kõvasti sulgpallimänge ja siis paar abiellus. Marinale jäi mees silma kohe, kui ta teda palliplatsil märkas. "Loomulikult märkasin ma teda kohe, kui ma teda nägin, ilus poiss," tõdes Kaljurand.

Kuna Kalle alustas sulgpalli mängimisega juba täiskasvanuna, pidi ta end palliplatsil üles töötama. "Algul me kutsusime teda tuduhiireks, sest ta tõesti ei osanud mängida. Kui meie mängisime sulgpalli üle võrgu, tagus tema vastu seina, aga tööga tuli ja lõpuks tuli temast Eesti meister," oli Marina uhke.

Sulgpall on alati olnud Kaljurandade perekonda ühendav teema, Marinale andis sport elus sihi. "Sulgpall andis elule tempo, kiirus oli peal, iga õhtu oli praktiliselt trenn, nädalavahetustel olid võistlused," kirjeldas naine.

Kaljurandade peres kasvab kaks last, Kaisa ja Kristjan. "Nad on väga erinevad, kuigi me oleme neid kasvatanud ühtmoodi, nad on kasvanud ühes ja samas kodus, aga nad on erinevad juba sellest alates, et Kristjanile meeldivad stabiilsus, kindlad raamid," ütles Kaljurand, et Kaisa on sotsiaalsem laps.

Mõlemad lapsed on Marina sõnul aga väga tublid. Oma osa on naise sõnul ehk ka selles, et Moskvas elades oli naine oma perekonnast eemal. "Ma julgen häbenemata öelda, nad on tublid, võib-olla on väike osa selles, et nad pidid saama iseseisvaks," ütles Kaljurand, viidates oma elule Moskvas.