Kapten Margus Zahharov vaatas "Kurski": kõik meremehed on fatalistid ({{commentsTotal}})

Kaader filmist
Kaader filmist "Kursk". Autor/allikas: Mika Cotellon/Capital Pictures/SCANPIX

Reedel esilinastub mängufilm "Kursk", mis põhineb 2000. aastal toimunud katastroofil, kus suri 118 meest. "Ringvaate" otsestuudios oli allveelaeval ohvitserina töötanud Margus Zahharov, kes käis seda filmi "Ringvaate" palvel vaatamas.

Zahharov ütles, et sai filmi vaatamisest väga suure elamuse ja oleks seda nähtavasti vaatama läinud ka ilma selleta, et "Ringvaade" temalt seda palunuks.

"Siiamaani on väga palju kuulujutte ja versioone selle üle, mis juhtus ja kuidas juhtus. Kuid mingil määral on välja kujunenud ka mingisugune legend sellest, mis juhtus. Kuna tegemist on meremeestega ja meestega, kes lõpuni pidasid vastu ja midagi tegi, siis oli huvitav vaadata, mida nüüd 10 aasta möödudes on sellest tõstetud kilbile ja mida selle juures tähtsaks peetakse," selgitas ta.

Peamine põhjus, miks arvatakse, et Kursk üldse põhja läks, on see, et Nõukogude liidust järele jäänud laevastik ei olnud kümme aastat merel käinud ja umbes 180 allveelaevast oli nüüd juba Venemaale jäänud järele ainult 30.

"Nende tehniline seisund ja treening oli jäänud väga viletsaks. 2000. aastal korraldati esimest korda suur mereõppus ja selle käigus pidi Kursk tulistama kaasaegse uue torpeedoga, mis oli tipptehnoloogiline, kuid kasutas väga ohtlikku komponenti selleks, et raketti käivitada ja saada piisavalt hapnikku. See tõenäoliselt plahvatas ja kutsus esile kogu torpeedoarsenali plahvatamise laevas.

Allveelaeval oli peal kaks tuumareaktorit, mis olid nii hästi ja tugevalt ehitatud, et kuigi plahvatas kogu vööris olnud torpeedoarsenal, siis reaktorist tagapoole jäänud inimesed jäid ellu. "Allveelaevast välja saamata võitlesid nad sissetungiva vee, pidevalt väheneva hapnikuga ja lootsid, et järsku neid päästetakse."

Nad ei saanud laevast välja, sest olid teatud vigastused, mis ei võimaldanud ise välja tulla, märkis Zahharov. "See oli üheksas sektsioon laevas, kus on evakuatsiooniluuk. Teine asi on see, et ainus allesjäänud pääste-allveelaev, mida hoiti alles, oli viletsas seisundis, akud olid täitsa läbi. Ta oli Nõukogude liidu jäänuk, ta oli 10–15 aastat vana. See ei saanud hakkama ja kui lõpuks otsustati aktsepteerida inglaste ja norrakate abi, siis oli juba hilja."

Ta tõdes, et kõik meremehed on fatalistid. "Elu on nagu on. Sa lähed mere ja püüad jõuda järgmisesse sadamasse ja eks näe, mis juhtub. Loomulikult need, kes lähevad vee alla, seal on see veel natuke spetsiifilisem ja nagu filmiski on näha, siis kõigi meeste elu ja olu sõltub väga paljus igaühest neist."

"See film on inimestest. See on meestest ja meremeestest ja ametimeestest. Nähtavasti on see ka armastusest ja inimsuhetest ja loomulikult, tahaks ja ootaks, et kõik hea ja ilus võimalikult palju peale jääks, aga aktsepteerid seda, kui mehed, kes võitlevad lõpuni ja siis neist jääb see mälestus ja ka lapsed, sest see film lõppeb huvitava mõttega, et neist meestest jäi järele 71 last."

Ta tõdes, et tragöödia merel ei ole ei päris inglaste, ameeriklaste ega venelaste oma, vaid sellest võime kõik osa saada. "See puudutab meid kõiki."

Toimetaja: Merit Maarits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: