"Talukoht ehitati kas kuhugile jõe äärde, madalale, nii nagu Oru talu, või siis üles savikingu peale, sellisele kohale, kus suvel kuivas maa lõhki ja oli nii kuiv, et sinna midagi enam kasvama panna ei saanud," selgitas Mõniste Talurahvamuuseumi juhataja Hele Tulviste.

"All Oru-Pearu võis vahepeal kõrtsis käia – liivamaaga ei olnud tähtis, et ma just täna lähen põllu peale," rääkis Tulviste. "Aga üleval saviga tahtis see kõvasti tööd – niipea, kui maa hakkas kuivama, kohe sellel päeval pidid põllu peale minema, sest järgmisel-ülejärgmisel päeval sa ei saanud enam atra maa sissegi. Ta kuivas nii ära. See mees pidi üleval oma tööd kõik õigel ajal ära tegema. Aga Pearu võis nädal aega kõrtsis küll olla."

Tulviste sõnul magasid poisid väljas nii kaua, kui väljas magada üldse kannatas. "Tüdrukud pidid emaga ühe toas magama kuni selleni, kuni nad olid leeris käinud. Leeris käidi 15–16aastaselt. Pärast seda võisid tüdrukud suvel minna aita magama. Poiste üle arvestust ei peetud. Need võisid magada kus iganes heinaküünis. Midagi ei juhtunud. Ainult rotid, linnud võib-olla. Aga kui sa päev otsa oled tugevasti tööd teinud, ega see siis sind väga ei häiri, et seal sust mõni rotike üle jookseb."

Ta selgitas, et lävepakud ehitati kõrged seepärast, et põrsad tuppa ei pääseks. Söök tehti ahjus, nii et ahjus oli aasta ringi tuli üleval. Söödi seda, mida põld kasvatas. "Tangupuder oli igapäevane toit. Kõike, mis kasvas – kartulid, kapsad, kaalikad, naerid, peedid. Liha oli toidu maitsestamiseks. Väga suurelt liha süüa ei saanud. Kui oli selline talunik nagu Tõnissonil "Kevades", et sai kõvasti rasvast süüa, siis see oli rikas talu. Aga tavaliselt nii rikas ei oldud ja toidu sisse pandi liha, et oleks seda maitset."

Tulviste sõnul andis ka kapsas palju jõudu, seda sai hapendada, samuti olid söögilaual omal kohal herned-oad. Sööginõud võisid olla nii savist kui ka puust.

Ta selgitas, et see oli hea komme, et kui mees tuleb töölt, siis peab laud kaetud olema. "Meil on selline ütelus, et meesterahvas peab päevasel ajal olema väljas, mitte toas. Aga kui ta päevasel ajal on talvel õues, teeb metsas palke või puid, siis ta on ju seal küllalt ära külmunud ja tema jaoks hoiti toas ka tavaliselt hästi soe koht. Mees ja naine magasid eraldi, aga lapsed sündisid sellegipoolest."

Valge aeg oli Vargamäel ülevalolekuks, pime aeg magamiseks. "See tähendas ka, et talvine aeg oli puhkamise aeg." Ta kinnitas, et talvel rehetalus toatemperatuur alla nulli ei langenud, kuigi väga soe ei olnud.

Filmis sureb palju lapsi. "See on difteeria. Korraga paljudel lastel paistetas kael kinni. See oli tegelikult ka niimoodi. Sellel difteerial ei olnud mingit ravi, see tuli kiiresti ja lapsed lämbusid lihtsalt ära ja oligi kõik."

Pesemisele väga suurt rõhku ei pandud, tunnistas Tulviste. "Riideid talvel praktiliselt ei saanudki pesta. Lasteriideid pidi ikka pesema. Kevadel, kui ilm läks soojaks ja tehti püstkotta suur tuli ja pada tulele ning pesti järjest kõik ära, mis talve jooksul oli kantud ja ära määritud."

Hädal käidi lauda, aida taga jne. "Endine muuseumi koristajatädi rääkis, et neil oli kuus last ja igal lapsel oli oma hunnik aida või sauna taga. Nii et igaüks käis ja kükitas oma hunnikusse ja niimoodi oligi."

Tulviste märkis, et ega kerge elu tollal Vargamäel ei olnud. "Ma ütleks oma kooliõpetaja lause, mida ma kunagi oma lapsepõlves kuulsin. Kui tema rääkis meile "Tõest ja õigusest", siis tema ütles selle peale, et Andres ja Pearu said vanaks, aga töö oli ja jäi, nagu ei oleks teda veel alustatudki."