Kerli uuest plaadist "Shadow Works": ma ei olegi ühtki negatiivset sõnumit saanud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kerli
Kerli Autor/allikas: ERR

Seekordne R2 nädala plaat oli Kerli oma veebruari lõpus ilmunud "Shadow Works" – Koit Raudsepp tegi uuesti Los Angelesse kolinud Kerliga Skype'i vahendusel ka pika intervjuu, mida on võimalik Menust täies pikkuses lugeda.

Palju õnne uue albumi ilmumise puhul!

Aitäh, Koit! See on olnud pikk ning valuline protsess.

Sinu viimane album ilmus mega kaua aega tagasi, see oli "Love is Dead" 2008. aastal.

Tegelikult ilmus ka "Utopia" EP, mis oli tehtud albumina, aga anti välja EP'na.

Sa ütlesid, et albumit "Shadow Works" oli väga raske teha. Kas keeruline organisatsioonilistel küsimustel - seal hulgas ka plaadilepingud - või siis loomingulistel küsimustel?

Ma arvan et loomingulistel põhjustel ei olnud kunagi pause. Olin pikalt kinni oma esimese plaadifirmaga Island, kust alt andsin ka "Utopia" välja. Kirjutasin pidevalt muusikat, isegi niiviisi, et kirjutasin mitu lugu päevas. Vahepeal tegin isegi laulukirjutajana eraldi karjääri, seega probleem polnud selles, et muusikat poleks olnud, pigem oli küsimus bürokraatias.

Kümme aastat tagasi oli veel see teema, et suur plaadifirma tahtis, et sul oleks see üks lugu, mida nad usuvad ning millest saab hittlugu, kuhu pannakse miljon dollarit taha. Vahepeal on need süsteemid täiesti muutunud, maailm on teistsugune ja artistid saavad ise oma muusikat väga edukalt välja anda. Vahepeal ongi olnud palju erinevaid plaadifirmasid, kes jällegi võib-olla ei uskunud millessegi.

Kolm-neli aastat tagasi tegin ma enda arust muusikaäriga lõpparve ja minust sai sõltumatu artist, pärast mida ilmusid EAS'iga koostöös "Feral Hearts" ja "Blossoms", mis olid tugevalt Eestist inspireeritud muusika ja visuaalid. Mul oli kogunenud palju muusikat, aga ma jõudsin omadega kohta, kus kõik tundus väga tume ja ma ei teadnud, kas ma tahan seda enam karjäärina edasi teha. See tundus liiga keeruline, ma olin sattunud endaga ummikusse.

Pidin võtma sellise aja, kus elasin üksi metsas, et ennast leida. Seal metsas hakkasid minuga toimuma imelised muutused ja tekkis uus loominguline puhang ja põlemine hinges. Mingisugused pinged said vabastatud, leidsin endale aasta tagasi uue imelise tiimi ja ka uue plaadifirma, mida ma üldse ei otsinud. Kanadas on minu plaadifirma Seeking Blue - ma andsin neile plaadi ja visuaali, inimesed uskusid mind ja mul oli täielik loominguline vabadus.

Kuidas sa tunned ennast, olles tagasi Los Angeleses?

Ma ei tundnud end varem Los Angeleses hästi ja seetõttu ma paar aastat tagasi Eestisse kuuskede vahele elama läksingi. Nüüd aga tundub, et on oldud küll seal kuuskede vahel ja mediteeritud, vahel ju elasin seal isegi seitse kuud niiviisi, et ei näinud kedagi. Seekord on mul täiesti üllatavalt LA-s väga mõnus olla, tegelen siin oma kuumade joogade ja tervislike asjadega, samuti naudin ka seda, et siin elu käib ja on palju põnevaid loomingulisi inimesi.

Muidugi ootan väga ka kevadet, et uuesti Eesti metsa minna ja endaga sügavuti tegeleda.

Sinu uus album "Shadow Works" ilmus 22. veebruaril. Kas see ilmumiskuupäev oli sul väga hoolikalt välja mõeldud ja sätitud?

Mul endal oli ka väga hea meel, et selline ilmumiskuupäev sai, ma küll seda ise ei valinud, kuigi olen suur numeroloogia fänn. 22 on numeroloogias selline meisternumber, 11 ja 22 on erilise väega numbrid. See oli täiesti juhuslik, aga lahe üllatus universumi poolt.

Kas sa otsisid paaniliselt uut plaadifirmat või suhtusid rahulikult sellesse teemasse?

Minu tiim tegeles sellega, ma ise olin selle teema hästi vabaks lasknud, sest sellel iseseisval ajal õppisin kõike ise tegema. Ei olnud enam sellist tunnet, et ilma mingite kaastegelejateta ei saaks muusikat välja anda. Ma oleks saanud selle muusika ka ilma plaadifirmata välja anda, aga see oli meeldiv üllatus, et põhimõtteliselt esimene plaadifirma, kellele me materjali mängisime, tahtis seda kohe välja anda.

Kuivõrd oled sa moodsa tehnoloogia sõber?

Olen küll suur tehnoloogiafänn ja mulle meeldivad äärmused. Mulle meeldib Eestis nii elada, et kütan sauna ja kannan ämbritega vett, aga tegelikult igale poole, kuhu ma reisin, on mul kaasas minu stuudio, see on mul alati kotis. Lisaks on mul kotis kogu fotograafiavarustus, teen paljud enda pildid ise.

Minu arust on väga lahe, et me elame maailmas, kus tegelikult siis, kui sa viitsid tegeleda, saad suhteliselt lihtsate vahenditega teha tasemel kunsti.

Sa ütlesid, et sul on stuudio kogu aeg kaasa. Kuidas see stuudio välja näeb?

Mul on selline kohvrike, kus on minu mikrofon ja duet interface, mis ühendab mikrofoni või instrumendid sinu arvutiga. See stuudio mahub juba ka käsipagasisse, seal on kõik olemas, mida vaja. Ma ei ole nii väga tehnoloogiafriik, et käia kõigi trendidega kaasas, aga mulle meeldib see vabadus, mille see tehnoloogia annab.

Kus anti sinu albumile lõppviimistlus?

Mix ja master tehti Los Angeleses, aga mis produktsiooni puutub, siis see oli täiesti üle maailma. "Tuleloits" ja kolm ainult vokaalist tehtud lugu on minu enda produtseeritud, aga ülejäänud on kas kirjutatud track'ide peale või pärast on track'id sinna ümber tehtud. Kuna me elame sellises lahedas maailmas, siis produtsendid olid nii Norrast, Ameerikast kui ka Eestist, seega kõik käib meilivahendusel ja on kiire ning lihtne.

Saan aru, et sinu vana sõber Ago Teppand on jälle mängus?

Jah, Ago Teppand on meil alati mängus.

On sul päevad väga tihedaid ja töid-tegemisi täis? Või kuna plaadifirma on sul Kanada oma, siis suhtled peamiselt läbi interneti?

Kuna plaat tuli välja, siis palju on sellist sisuloomist. Pildistan ennast hästi palju. loon visuaalset kunsti ja tegelen videotega. Kõik see, mis jõuab inimesteni, võtab tegelikult pikad päevad aega. Praegu on olnud väga palju tegemist ja tunnen, et tahaks juba natukene patareisid laadida.

Kas sa pingutad kontseptsiooni ja esinemisi välja mõeldes või see tuleb iseenesest?

Mul on nii ja naa, aga eelistan seda, et on aega. Isegi siis, kui ei ole aega, siis ma üritan mediteerida ja viia end sellele lainele, et mul on aega. On ju isegi kindlaks tehtud, et vasak ja parem ajupoolkera ei saa ühel ajal töötada, seega kui sa mõtled mingi tähtaja peale, siis sa ei pääse oma kõige loomingulisemale nektarile ligi. Kui ma lähen sügavasse loomingulisse kohta, siis ei vaata isegi ega ja üritan end muust maailmast ära lõigata.

Millised perspektiivid sul praegu on? Kas sinu lugusid USA raadiotest mängitakse?

Me ei ole otseselt võtnud raadiot praegu prioriteediks, aga on väga tore, et plaat tuli välja kaks nädalat tagasi ja oli iTunesis alternatiivsete plaatide kategoorias kolmandal kohal. Hetkel on ta ka Billboardis 24. kohal tabelis Heatseeker, mis on lahe.

Eks me töötame selle kallal iga päev ja kasvatame ning ehitame. Nüüd hakkavad tulema ka visuaalid, esimene video tuleb 19. märts, aga tahaks kindlasti veel paar tükki teha igal pool üle maailma, midagi kindlasti ka Eestis ja LA-s.

Ma võtan ise kõike hästi rahulikult, sest ma tahaks ka selle "Shadow Worldi" kontsertkogemust teha sellisena, mida varem ei ole tehtud.

Kas sul hetkel bänd on?

Minu kirg "Shadow Works" kontsertkogemuse puhul olekski see, et ma saaksin seda esitada üksinda. Ma proovin välja mõelda sellise kontserdi, mis näeks välja suurejooneline, aga mahuks ühte kohvrisse - mis taustad, mis valgused, kuidas saaks luua midagi eriti lahedat eriti lihtsalt.

Palju sul hetkel fänne on? On sul ka selliseid andunud fänne, kes on algusest peale sind jälginud?

Selles suhtes ma olen väga õnnelik ja tänulik, sest on väga palju selliseid fänne, kes on täiesti algusest peale - Eestis on isegi fänne, kes on olnud minu fännid alates "Fizz Superstarist". Lahe on olnud koos üles kasvada ja sellel teekonnal olla.

Isegi, kui on olnud ajad, kui ma olen läinud hästi vaikseks, siis on ikkagi inimesi, kes on minu teekonda algusest peale jälginud. On isegi neid, kes ehitavad erinevaid veebisaite - see on lahe kommuun, keda ma kutsun kuu lasteks.

Milline on olnud uue plaadi "Shadow Works" vastukaja? Mida arvavad plaadist fännid?

Vastukaja on olnud väga positiivne, ma arvan, et ei olegi ühtki negatiivset sõnumit saanud. Selles mõttes on hästi südantsoojendav, sest teekond on olnud konarlik ja keeruline, aga vastukaja on väga tore.

Kui palju sa oled uute lugude puhul lähtunud oma loomingulisest minevikust?

Ma üldiselt ei hoia mingitest raamidest kinni, aga tunnen, et "Shadow Works" on esimene kogum, mis on vähemalt minu kohta küllalt ühtlane. Tahtsin hoida seda "Love is Deadi" gootimeeleolu, teadsin, et tahan teha tumedat albumit, aga samas ka midagi sellist, mida oleks mõnus kuulata ja millel oleks uue ajastu gootimeeleolu. Minuga ei resoneeri enam kitarrikäigud ja karmid metalivõnked. Mõtlesin küll selle peale, kuidas luua gootimeeleolu uue ajastu lastele, kes ei tea Evanescence'it - olen ise väga rahul sellega, kuidas kõik välja tuli.

Kas sa oled leidnud kedagi teistest lauljatest või bändidest, kes on sind "Shadow Works" loomeprotsessi ajal mõjutanud või inspireerinud?

Kui ma ausalt ütlen, siis ei kuula väga palju muusikat. Minu jaoks on just üleüldse elus olek ja enda peas need mõtted ja tunded nii intensiivsed, seega kui ma ei tegele loominguga, siis ma pigem ei tarbi ka loomingut. Näiteks ma väga tihti ei tunne, et tahaksin vaadata häid, sügavaid või visuaalselt julgeid filme, pigem ma vaatan mingit lolli romantilist komöödiat, et oma mõtteid puhastada.

Mis muusikasse puutub, siis ma kuulan enamasti ambient'i, kus ei ole vokaali ja käib kahe noodi vahel pendeldamine, mis vaevu-vaevu ruumi täidab ja milles ei ole justkui väga palju informatsiooni. Tavaliselt ma ei otsi inspiratsiooni teiste loomingust, pigem lähen sügavalt iseenda sisse ja leian selle sealt. Praegu meeldib mulle aga näiteks väga artist Sevdaliza.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Raadio 2

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: