Anu Säärits, tuntud spordireporter: Manuela Platsenta, te olete endine tippkahevõistleja. Hiljuti tuli ilmsiks väga inetu dopinguskandaal. Mis tundeid see uudis teis tekitas?

Manuela Platsenta, endine kahevõistleja: See oli šokk. See oli šokk. Šokk. Šokk. Šokk. Šokk. Tõeline šokk. Šokk. Šokk. Aitäh!

Anu: Kõik Eesti tippsuusatajad kinnitavad nagu ühest suust, et teiegi kasutasite suurvõistlustel veredopingut. Miks te seda tegite?

Manuela: Ei, ei, see on nüüd natukene valeinfo. Ma käisin lihtsalt verd andmas. Doonorlus on väga oluline. Ma arvan, et kõik inimesed võiksid doonoriks käia. Aitäh!

Anu: Doonorlus on üks asi, aga veredoping teine asi.

Manuela: Ma andsin verd, sest doonorlus on väga oluline ja võib päästa tuhandeid elusid. Andsin doonorina lihtsalt nii palju verd, et osa anti mulle tagasi. Ma arvan, et seda võiks nimetada pigem taaskasutuseks. Aitäh!

Anu: Kas verekeskus andis teile need verekotid kaasa.

Manuela: Ei. Need saadeti mulle Omnivaga 2013. aastal. Aga Omnival on tarneprobleemid, nii et need jõudsid minuni 2016. aastal.

Anu: Kui te kasutasite dopingut, miks te alati võistlustel viimasele kohale jäite?

Manuela: Kõrvaltvaatajal on lihtne arvata, eks! Aga kui oled rajal, on asjad hoopis teistmoodi. Murdmaad sõites oli lihtsam, ma sain verekotte ja tilguteid ja kogu meditsiinilist aparatuuri kelguga järele vedada. Hoogu võttis see maha, aga jõudsin finišisse, mind ei võetud enne viimast ringi maha, mis on juba suur saavutus kogu Eesti suusatamisele. Hüppemäel oli teine lugu. Dopinguvarustus kaalub kokku umbes kümme kilo ja see kõik oli mul kotiga seljas, nii et loomulikult jäid hüpped lühemaks, kui trennis.

See ei tähenda aga, et ma oleksin dopingut tarvitanud, lihtsalt igaks juhuks oli kaasas, äkki läheb vaja. Aga Anu, ma tegelikult üldsegi kardan verd. Ja tegelikult ma ei tea tegelikult dopingust, dopinguarstidest ja kontaktidest midagi. Peale selle muidugi, mis ma enne rääkisin. Aitäh!

Anu: Te ei rääkinud ju midagi.

Manuela: Oleme täpsed oma formuleeringutes, ma rääkisin küll. Aitäh!

Anu: Teie sportlaskarjäär on nüüd läbi. Mis edasi?

Manuela: Oi, minul pole õnneks midagi hullu. Jõudsin õigel ajal poliitikasse minna, valimised on läbi, ega minu poolt antud 2 häält pole ordenid, neid ei saa keegi minult ära võtta. Lootsin küll ise paremat tulemust, aga siinkohal tahaksin väga tervitada oma kallist ema ja isa, kes mulle need 2 häält andsid. Ma ise ei jõudnudki valima, ma olin aeroobikas. Aitäh!

Anu: Mis tunne oli esimest korda valimistel osaleda?

Manuela: Valimistepäeva esimene pool oli enesetunne hea, aga pärastlõunast hakkas üks suur kannatamine. Kannatasin ja kannatasin. Ja õhtuks sõitsin ennast täitsa kinni, see riigikogusse pääsemise uudis oli šokk.

Šokk šokk šokk šokk šokk šokk. Ma tegelikult ju ei kandideerinud teadmisega, et lähengi riigikokku. Ma arvasin, et lihtsalt toon hääli ja teised lähevad. Aga nüüd kui talisport Eestis on järgmiseks 20 aastaks surnud, puhaku ta rahus, nüüd peab tõesti minema. Ega mind mujale praegu ei võetakski.

Ja kuigi meie Eesti Monoliitne Vabaerakond kogus valimistel kahjuks väga vähe hääli, kutsuti meid siiski nendele koalitsioonikõnelustele. Ja mina näen oma tulevikku Eesti spordiministrina. Mul on Eesti Olümpiakomitee presidendi Urmas Sõõrumaa täielik tugi selle saavutamiseks. Sõõrumaa kuldsed sõnad olid "Sportlane on sportlane, tihtipeale jääb ju kooliharidus lünklikuks ja tea, paljukest seda oma mõtlemistki on ja nii edasi." Ja ta lisas, et "Manuela, pooltel poliitikutelgi on haridus lünklik ja paljukest neilgi seda oma mõtlemist on". Nii et tema arvates oleksin ma spordiministriks väga hea kandidaat.

Ma olen juba esitanud väljakutse Eesti suurematele erakondadele, et suusatame võidu Toompealt Stenbocki majja ja kes esimesena kohale jõuab, see saab peaministriks. Nad lubasid tõsiselt kaaluda seda. Ma ise sellel võiduajamisel ei osaleks, sest Eesti ei ole veel selleks valmis, et meil naispeaminister oleks. Aga naisspordiminister – why not, eks!

Aga jah, kui nüüd ilma kaamerateta rääkida, siis kogu valimisperiood oli väga keeruline aeg minu jaoks. Kõige rohkem pahandasidki mind meedia absurdsed süüdistused, nagu ma oleksin ka dopingut tarvitanud. Aga siis ma mõtlesin, et kuna ma tõepoolest tarvitasin dopingut ja soovitasin seda ka teistele sportlastele, siis on ju tegelikult kõik õige. Ma sain Sõõrumaaga lingam-massaažis kokku ja ta ütles, et kui tõesti tahan ministriks saada, pean enne kangelaseks saama. Ja ta soovitas mul avalikult üles tunnistada ja vabandada ja kahetseda ja nii pidavat saama kangelaseks. Ja ma väga tahan olla kangelane.

Ma pöördungi nüüd kogu Eesti rahva poole. Ma väga vabandan, et ma teid veidi alt olen vedanud. Ma tean, et oleksin pidanud dopingut kasutades palju parematele kohtadele jõudma. Ma oleksin pidanud vähemalt esikolmekümnesse jõudma, aga ei jõudnud. Mul on väga piinlik. Ja ma toonitan veel kord, et ma ei tea, kes ja kus on perekond Veerpalu. Aitäh!

Või ma ei tea, äkki sa seda viimast asja ikkagi ei pane õhtul spordiuudistesse? Aitäh!

Anu: Aitäh, Manuela Platsenta!

Manuela: Aitäh!

Anu: Aitäh!

Manuela ja Anu (läbisegi): Aitäh! Aitäh! Aitäh!