Mikk, Kreem ja Kark võtsid kokku Kultuurse Motobande kümne aasta tegemised ({{commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold/ERR

Saates "Hommik Anuga" olid külas Mart Mikk, Jaagup Kreem ja Tõnu Kark, kes on kõik suured motosõitjad ja kuulusid aastatel 2008–2017 tegutsenud Kultuursesse Motobandesse, mille tegemised on Mikk pannud kokku raamatusse "Minu moto". Stuudios rääkisid asjaosalised mälestustest ja mõtetest, mis nad sellest kümnest aastast endaga kaasa võtnud on ning mõistagi ka mootorratastest.

Kreem märkis, et mootorrattaga kaugemates kohtades sõites on nii palju neid asju, mida sa näed teistmoodi kui autoaknast, lennukist või bussist. "See on hoopis midagi võimsamat".

Kokku on kultuurne motobande sõitnud kümne aasta jooksul läbi 13 riiki. Kultuursesse motobande seltskond ulatub näitlejatest, produtsentidest ja lauljatest disainerite, kunstnike, kultuurinimeste ja teiste valdkondadeni välja.

Kark tunnistas, et praegu tal ei ole mootorratast. "See ei ole midagi uskumatut, mul oli vahepeal isegi suur paus, kus isegi 20 aastat mul ei olnud mootorratast, aga kuskil 50-aastasena tuli uuesti see hoog peale, et tahaks mootorrattaga sõita. Mootorrattaid on mul kokku olnud 14 üldse. Praegu pole ühtegi, sest mul pole sõita mitte kuskile praegu, suved on kõik kinni ja bande läks ka laiali."

"Hommik Anuga", (vasakult) Tõnu Kark, Jaagup Kreem ja Mart Mikk. Autor: Kairit Leibold/ERR

Kreemil on praegu graažis kolm mootorratast. "Üks on müümata, ostsin uue, ja üks on see, mida ma ei raatsi müüa. Üks jääbki mulle teiseks rattaks, linnarattaks. Mul on nüüd täitsa uus BMW matkaratas, mis on kõikide kastide ja kohvrite, tulede ja viledega"

Miku sõnul ei saa tema praegu sõita seepärast, et tema ratas seisab praegu Rahva Raamatus. "Minu viimased kolm ratast on kõik olnud Triumphid. Midagi selles mulle sümpatiseerib." Harley Davidsoni ei ole Mikul kunagi olnud.

Kreemil on praegu kaks BMW-d ja üks Harley Davidson. Ka Kargu viimane ratas oli Harley Davidson. "Juba 14-aastasest peale sai garaažis nuusutamas käidud, mis moodi bensiin lõhnab."

Kultuurne motobande on tegelikult olnud heategevuslik ettevõtmine, mõtteline järg heategevuskontserdile Kuningas Arthuri Gala. Asjaosalised on pidanud reisiga kaasnevad kulud ise kinni maksma, aga saadud toetus on läinud jagamisele erinevatele heategevusprojektide vahel.

"See formaat on nii lahe. Kõik võidavad," märkis Kreem. Miku sõnul on see ka ainulaadne formaat. "Kujutame ette, et Briti või USA top 20 näitlejat, muusikut, kustnikku, kes lähevad kümme aastat järjest kambaga sõitma, nii et nad ise maksavad kõik oma kulud kinni."

Kolm aastat käis koos kultuurse motobandega sõitmas ka Koit Toome. "Kui alguses kutsuti Koit meile sõitma, siis Koit küsis kõigepealt, et kes seal on. Keegi vastas talle, et seal on Sukk, Sepo Seeman, Anderson, Kark ja Jaagup Kreem, ja kuskilt mokaotsast tuli, et "oi, seal on siis teisi kõvu mehi ka, ma tulen ka"," rääkis Kark.

Kreem kaks esimest aastat nendega kaasas ei käinud. "Mõtlesin, et mis asja, sõidavad imelike roheliste vestidega. Elmar Liitmaa rääkis mulle kaks aastat, et "tule, sõidame, et jube kihvt oli". Kolmandal aastal ma mõtlesin, et hea küll, et lähen vaatan siis. Kohe anti see roheline vest selga ja ma mõtlesin, et peaasi, et keegi ei näeks. Sealt edasi olen ma 100 protsenti kohe esimesest päevast peale, kui me Estonia ees kokku saime, selle asja sees olnud ja mulle nii kohutavalt meeldib."

Kark tunnistas, et tore on aeg-ajalt kodunt ära käia ja reisida, kui on ka tore seltskond. "Ma ei tea, mida paremat veel?"

Kreemi sõnul on tema seni kõige pikem tulemine olnud 1095 kilomeetrit. "Hommikul kell pool viis hakkasin Lõuna-Poolast tulema ja õhtul kell kümme olin Tallinnas. Ainult bensiinijaama peatused – Red Bull, kohvi ja jälle edasi."

Kreemi rekord jääb aga alla Miku omale, kes tegi selle vastupidavussõidu ühenduse Iron Butt Associationi raames, kus 24 tunni sees peab sõitma 1000 miili ehk 1700 kilomeetrit. "See on lihtsalt üks selline väljakutse. Ma olen seda ühe korra proovinud, sain hakkama, aga rohkem ma ei näe põhjust seda teha."

Kark tunnistas, et tema tegi oma rekordid ära kõik kuni 18 eluaastani. "Tagarattasõit 30 sekundit järjest, püsti peal sadulal käed laiali risti. Ainuke minust kõvem mees oli Lembit Teesalu. Tema oli see, kes tegi trikke tee peal ja sõitis 120-ga kurve, mis mina sain 90-ga ainult sõidetud. Pärast seda läks mul isu ära ja aru tuli pähe. Mõistus tuli pähe ja pärast ma neid hulle asju enam teinud ei ole. Ma olen kuidagi väga leebunud mootorratta suhtes."

Mikk märkis, et küsimus ei ole tegelikult vanuses, vaid väärikuses. "See harrastus, mida tehakse, seda hinnatakse ja sellest võetakse kõik enda jaoks ning saadakse tegelikult energiat kogu muuks eluks."

Juhtumistest rääkides selgitas Kreem, et külg käib tavaliselt maha hästi väikse hoo pealt tähelepanematusest. "Väga tüüpiline on see, et sõidetakse bensiinijaama, pannakse enda meelest pandakse juba mootorrattale jalg alla ja astutakse mootorratta kõrvalt ära, aga siis see mootorratas kukub lihtsalt külili."

Kargul oli rääkida üks selline juhtum, kus tal käis külg maha tema oma süül. "Kunagi Pirita kino ees, seal üks laps jooksis mulle ette. Umbes 7-aastane, aga ma õnneks nägin teda eemalt, üks 30 meetrit ja ma keerasin ise ennast külili ja lohisesin mööda temast. Ta jäi terveks. Ma olin uhke, et suutsin ise reageerida nii, et tõmbasin end ise maoli enne rattaga koos."

"Kõige suurem mootorratta vaenlane on tema ise," tõdes Mikk. "Kui sa ise teed kõik õigesti. Vaatad peeglisse ja ütled, et sealt vaatab sulle vastu ilmeksimatu, perfektne sõidumeister, siis võib hakata otsima põhjusi teistest sõitjatest, ilmastikuoludest, teeoludest ja kõigest muust."

Kark meenutas üht Miku kukkumist Iirimaal, mida ta pidas väga ilusaks. "Me olime väga väsinud, sõitnud ka juba kuskil 400 km päevas ja Mart jäi meile otsima parklakohta ja pani ratta püsti ja see ratas kukkus ise pikali. Mart oli väga vihane selle ratta peale. Minu arust ta sõimas, karjus, kisas – ratas kukkus ise pikali."

Mikk rääkis, et kui panna jalg tsikli alla, siis ega tegelikult ei näe, millise kalde all ta on. "Ta võib olla liialt püsti ja siis kukubki iseenesest teisele poole. Samamoodi, serpentiinidest üles sõites, kui me esimest korda olime Šveitsi, itaalia ja Austria alpides, siis nädal ajaga oli kümme kukkumist."

"Üks põhjus on see, et kui sa sõidad serpentiinist järsult üles, hakkad keerama paremale, siis sellel hetkel tuleb keegi vastu või seal on kivid ja sa võtad hoo maha ja sellel hetkel sul ei ole jalga võimalik maha panna, sest tee on umbes puusa kõrgusel ja sa lihtsalt tötsti kukud maha," kirjeldas Mikk.

"Meie oleme tasaselt maalt tulnud inimesed, meie jaoks on see väga eksootiline ja sellepärast ma soovitan südamest alustada vaiksemate ringidega. Alustada ümber Eesti, siis ümber Soome, Ahvenamaa, ümber Botnia, ümber Läänemere ja siis käia ära Trollstigenil, sest see on Eestile kõige lähem serpentiin, kus saad aru, mis üldse toimub, ja siis võiks hakata kaugemale minema," lisas Mikk.

Mikk märkis, et kõige õigem motorändamine on väiksemas seltskonnas. "Ühe, kahe rattaga, neljakesi. Kui minnakse 40-kesi, siis peab olema paika pandud täpselt see, kus ööbitakse, kus süüakse, kuhu täpselt minnakse. Ei saa ületada selliseid põnevamaid piire. Me ükskord seisime üheksa tundi Venemaa-Soome piir peal. Täiesti mõttetu. Neid asju ei tohiks kunagi teha 40-kesi. Lisaks oli see planeerimisprotsess umbes pool aastat. Aga ikkagi ei vahetaks neid reise mitte millegi muu vastu, mis on tehtud."

Toimetaja: Merit Maarits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: