Tarmo töötab praegu lähedalasuvas Hagudi põhikoolis haldusjuhina. "Ma päris maalt pärit ei ole. Ma olen Paide linnast pärit. Aga vahepeal sai Tallinnas elatud. Aga kui sa ikkagi väiksest kohast pärit oled, siis sa selle suure linnaga ära ei harju," tunnistas ta "Maahommikule". Tallinnas talle ei meeldinud.

"Tallinnas võis tööl käia, aga elada tuli ikka vaikses maakohas. Jõudsid ikka alles poolest ööst koju. Aga nüüd olen ma siinsamas lähedal tööl ja jõuad normaalsel ajal koju, siis on aega pere ja kõige jaoks."

Eelmisesse tallu kolisid Tarmo vanemad Paidest, kes ise olid selle vangerdusega nõus. "Et lähemale saaks. Siin on kilomeeter vahet, väga lihtne ja mugav on käia aitamas ja tegemas."

Ta tunnistas, et nad on naisega naernud, et on mingil määral peast napakad, et sellist asja teevad. "Aga no, ei taha linna. Kogu kogukond, mis siin on – see on super. Tõsiselt on. Kui palju meil on abiks käidud ja, ise käid ka ja aitad vastu. Koolimaja, lasteaed ja raamatukogu – kõik see on siin."

Tarmol ja Liinal on kolm last, kellest üks käib koolis ja kaks veel lasteaias. Liina on praegu kõige väiksema lapsega kodune, aga tema kirg on hobused. Ta treenib neid ja jagab oma teadmisi ka teistele. Tema hobud on jõudnud kõik tallu eri rada pidi. Nad on erinevatel põhjustel uut kodu vajanud ja niimoodi Härma tallu jõudnud.

Kokku on talus viis hobust. "Kolm on poni ja kaks tükki on hobust," rääkis Liina Härma. Majas on ka üks suur raskeveohobune. "Need on aretatud vankri ette. Tema on nii suur elukas. Aga mehe unistus oli see, et kui hobused majja tulevad, siis peab üks suur ka olema ja siis ta põllu pealt valis välja mulle selle. Aga kuna ta on mära, siis ta on naine ja tal on kogu aeg oma arvamus. Seepärast on teda ka väga keeruline ratsastada. Kui sa temaga sõidad, siis ta avaldab selle juurde kogu aeg enda arvamust."

Liina märkis, et nemad jõudsid maale saatuse tahtel. "Tarmo vanemad pidid kolima ja me olime seda kohta tükk aega vaadanud, et nii kahju, et keegi ei tee ja meile on vanad asjad alati meeldinud ja siis me leidsime selle. Ta ei olnud müügis, me käisime ukse all küsimas, et teil seisab, et andke noortele, me teeme korda."

Tarmo sõnul olid maatükil põhimõtteliselt varemed, kui nad sinna jõudsid. "Tallimaja oli põlenud seest. See on põlenud maja, kunagine elumaja. Ise elame praegu laudas."

Alguses tahtsid nad elama minna elumajja, aga tuli välja, et see läheb liiga kulukaks ja vundament ei ole korras. "Ja siis ma ütlesin Tarmole ka, et lähme lauta ja ta ütles, et lehmad elavad laudas, mina lauta elama ei lähe. Aga kui sa joonistad visiooni ja teil hakkab ühine pilt jooksma, siis jõuab ka. Ja siis meil hakkaski. Me mõlemad teadsime järsku, kuidas see seest peab välja nägema ja milline peab meie elu olema ja siis vaatasime, et ongi parem, kui hobustel suurem ruum tuleb."

Tarmo tunnistas, et vanade majade taastamine on tõenäoliselt nende mõlema kiiks. "Kui me siin koristasime, siis kumbki ei tohtinud midagi ka ära visata niiviisi, et teine ei oleks näinud. Kui üks vaatab, et mingi prügi, siis teine vaatab, et mis sa teed, sellest saad ju mingisuguse sellise asja teha ja siis hakkab teisel ka pilt jooskma."

"Kunagi keegi on siin meeletult vaeva näinud, et on kõik need kivid ja asjad siin üles sättinud, samblad pannud ja soojustanud seda. Jõle kerge oleks see kõik maha lõhkuda ja uus karp teha. Aga selle väärtus ei oleks enam see. Ma arvan, et me hoiame seda. Me küll uuendame seda mingil määral, et ta meile mugav oleks, aga me ei lõhu seda kõike ära."